Selle tagajärjel inimene haigestus kergelt ja tekkis immuunsus. Euroopasse Inglismaale tõi selle meetodi Türgi saadiku abikaasa Lady Mary Wortley Montagu. 1823.aastal varioleeriti Walesi printsessi kaks last. 1768.a kutsus Katariina II Inglismaalt dr Th.v.Dimsdalei ja laskis pookida rõuged endale ja troonipärijale. 1772.aastal avati Moskvas spetsiaalne rõugepaneku maja. Variolatsioon aga põhjustas sageli rõugeepideemiate puhkemist. Seepärast loobuti enamikus riikides variolatsioonist juba 1780.aastate lõpus. Rõugevaktsiin on esimene edukas vaktsiin, mis välja on töödatud.Vaktsineerimise protsessi avastas inglane Edward Jenner 1796 aastal. Ta märkas, et lüpsjad, kes jäid lehmarõugetesse, ei jäänud enam rõugetesse.14.mail 1796.a nakatas ta lehmarõugetega 8a poisi James Phippsi. Poolteist kuud hiljem nakatas ta poisi inimrõugetega. Poiss ei haigestunud. Vaktsineerimine levis kiiresti kogu maailmas, kuigi sellel oli ka vastaseid. Inimesi hirmutati, et
Inglismaal ja Euroopas oli variolatsiooni praktiseerimise puhul tegemist sageli kõrgkihtide hobiga, nt 1721. aastal soovis end varioleerida Briti kuninglik perekond. Selleks sooritati kõigepealt inimkatseid. Vangid, kellega protseduur läbi viidi, jäid ellu, pärast mida hoiti neid koos rõugehaigetega ning nad ei nakatunud. Oma sõjaväe varioleeris ka George Washington, siinkohal oli tegemist aga kaugeltki mitte vabatahtlikkusel põhineva meetmega. (Eesti keeles kirjutas variolatsioonist juba 1766. aastal Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde enda poolt välja antud ajakirjas Lühhike Õppetus.) Hilisem elu siiski näitas, et võrreldes nö päris vaktsineerimisega st inimese nakatamisel veise rõugetega esines variolatsiooni puhul teatav suremus ning haiguse kulg oli ägedam, tuues mh sageli kaasa armistumise. Niisiis oli vaja Edward Jenneri (1749-1823) edulugu. Jenner nimelt oli teinud tähelepaneku, mille kohaselt lüpsinaised, kes lehmadega
raskekujuliselt kui muud inimesed. Jenner hakkas 1796. a vaktsineerima, kasutades inimeste nakatamiseks rõugeviirusse veise rõugeid. Enne Jenenrit oli inimesi samal eesmärgil nakatatud inimese rõugetega. 1715. a oli Leedi Mary Wortley Montague selle meetodi Türgist (araabia meditsiiniruumist) Inglismaale importinud. Protsessi nimetatakse variolatsiooniks ning selle puhul on nakatatute reaktsioon palju ägedam, pahatihti lõppedes surmaga. Variolatsioonist kirjutab eesti keeles juba 1766. a. Põltsamaa arst Peter Ernst Wilde enda poolt välja antud Lühhike Õppetus (muide, esimeses eestikeelses perioodilises väljaandes). Inglismaal ja Euroopas oli variolatsiooni praktiseerimise puhul tegemist mõnes mõttes kõrgkihtide hobiga. Variolatsiooni ning vaktsineerimisega seoses tuleb rääkida meditsiinilisest peternalismist. Ajaloost on teada küllaltki vägivaldseid heategemise juhtumeid
annaabi.ee 
