Eesti Kirjanduse Ajalugu II
Vahetu ajakajalisus taandus. Luulekogus „Kerjused treppidel“ tõusus valdavaks
inimkonna ajaloolise kogemuse filosoofiline mõtestamine nüüdisinimese vaatepunktilt. Traditsioonilist, loogilisi
üleminekuid järgivat kujundiehitust hakkab tõrjuma assotsiatiivne struktuur, mida iseloomustavad järsud kontrastid, üllatav
liikumine ühelt kujutluselt teisele, mõnikord ka kuhjuv pildistki ja sürrealistlike sugemetega stiilivõtted. Esile kerkib
kalduvus vormida poeetilist ideed varieerivast arendust lubavaks tsükliks. Hilisemas arengus tema luule lihtsustub ja
muutub läbipaistvamaks. Talle on omased musikaalne, rõhutatult värvitundlik, trükitehniline, graafiline pilt. Ta kasutab
regilaulu stiilivõtteid. Ta võtab oma luule kujutlusvälja rikastamiseks tsitaatidena, kollaažlikult või allusioonide varal kaasa
tähendusrikka osa eesti luule varasemast traditsioonist. Lepik pöördus ajaluulesse koguga „Muinasjutt Tiigrimaast“, mis
annaabi.ee 
