№1 Jalgrattas 1839 aasta • Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta, kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. • Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. • Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud, kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud №2 Jalgrattas 1860 • 1850. ja 1860. aastatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal • Nende jalgrattaid kutsuti "kondiraputajateks" ning need koosnesid rauast raamist ja puust ratastest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.
Lendas üle käopesa Antud filmis on peaosaliseks tegelane Randall McMurphy, kelle jaoks vaimuhaiglas viibimine on pigem heaks vahelduseks kui karistuseks vanglatrellide taga olemisest. Tal on väga metsik loomus ning ei taandu tagasi millegi eest. Vaimuhaiget teeseldes pääsebki ta nn ,,rahutute" osakonda. Üsna pea satub ta haiglatöötajatega pahuksi tekitades haiglas mitmeid probleeme Kõige huvitavam oli kindlasti jälgida seda, kuidas Randall muutus filmi käigus. Algselt tuli ta vaimuhaiglasse lihtsalt selleks, et vanglast eemale saada. Tema suhtumine vaimuhaigetesse oli pigem halvustav kui hea. Ajapikku sai ta aga teiste patsientidega
JALGRATAS Soti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud. Siiski jalgratta sünnilugu seostatakse kõige enam saksa paruni Karl von Draisiga, kes ühendas 1917. aastal kaks vankriratast puitraamiga ja varustas selle raamistiku sadulaga. Sõitmine toimus jalgadega lükates. Siiski oli ka varasemal ajal loodud jooniseid, mis meenutasid jalgratast ja on ka Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja. MacMillani joonis: Draisi joonis:
Siiski oli ka varasemal ajal loodud jooniseid, mis meenutasid jalgratast ja on ka Drais ise pigem tuntud kui dresiini leiutaja. Šoti sepp Kirkpatrick MacMillan ehitas 1839. aastal esimese nõndanimetatud tänapäevase jalgratta kui ta kinnitas tagaratta külge pedaalid. Oma sõiduki demonstreerimiseks sõitis ta külateedel kümne tunniga maha 112 km. Ta oleks ehk rohkemgi sõitnud kui ta poleks üht neiut pikali ajanud ja seetõttu ohtliku sõidu eest vanglatrellide taha sattunud. Jalgratta areng 1845. aastal varustas prantslane Pierre Michaux jalgratta piduritega. 1850ndatel ja 1860ndatel töötasid prantslased Pierre Michaux ja Pierre Lallement suurendatud esiratta külge paigutatud pedaalidega jalgrataste kallal. Nende jalgrattaid kutsuti "kondiraputajateks" ja need koosnesid rauast raamist, puust ratastest ja rauast kummidest. Nende ratastega oli raske sõita ja ohtlik kukkuda.
Publiku suur aplaus tähendas, et ka neile meeldis see väga. Alguses tundus lava olevat kuidagi kohmakas ja sobimatu. Lava koosnes kahest "osast": publikupoolses osas oli vaid üks tool. Teise osa põrand oli viltu(ma pole ikka veel aru saanud täpselt, miks see nii oli). Etenduses oli vaid 1 vaheaeg ning üks "mini-vaheaeg", kus Tõnu Kark tuli 2 korda lavale(olles oma karakteris) ning palus orkestril avamängu veel mängida, hästi aeglaselt, sest "ehitusmeestele meeldib nii väga vanglatrellide ehitamine". Tundus, et Tõnu Kark oli publiku lemmik. Iga näitleja oli oma rolli sisse elanud ja täitis seda veenvalt ja meeldejäävalt. Eisenstein läks peole, et ilusaid noori baleriine "vallutada", kuid mitte kõik baleriinid polnud ilusad ning noored. Seal oli 2 meest naisbaleriini kleitides (!) ning ka üks veidi paksem baleriin ning üks ratastoolis olev vana baleriin. See oli minu arust väga huvitav ning muutis etenduse veel põnevamaks ning naljakamaks
Rooma ". Lõpuks asus Galileo teele Rooma südatalvel, 1633. aasta jaanuaris. Kohtunike ette jõudes oli ta poolsurnud. Ta ei olnud end valmis kaitsma ei füüsiliselt ega ka vaimselt. Kohus kestis pool aastat. Galileo kaitseks asutsid välja vabamõtlejad, mitmed katoliiklasest õpetlased ja kirikumehed. Kuid soovitud võitu ei saabunud. Galileo veetis mõnda aega vanglas. Kuigi talle anti karm käsk mitte kirjutada, valmis vanglatrellide taga salaja tema viimne ning enim populaarsust kogunud teos ,, Liikumise seadused ". Ta lasi selle vargsi Hollandisse trükismisele toimetada. Lõpuks lubati Galileo siiski tema Firenze lähedal Arcetris asuvasse villasse. Tema niiöelda koduarest seal oli karm. Ta ei tohtinud enam üldse mitte midagi kirjutada, ta tohtis kohtuda vaid kindlate inimesteda ning ta ei tohtinud majast väljuda. Need olid karmimad reeglid. Reeglite järgimise kontrollimiseks oli kohal ka valvemeeskond. 1642
ühendites." 1976. a ÕSi reeglistikus lk 880.Kui teisitarvajad eksivad sest just seesugune reegel on see mille järgi peaks talitam ka 1999. a ÕS esitab kõige levinumad piltlikud väljendid märksõnadena: Gordioni sõlm, mis tähendab otsetõlkes lahendamatuna näivt probleemi . Autor on ka toonud näite Hiina ime mis tähendab Hiina mõistatust. Vahel tunduvad need sõnapildidi ilusate kõnekeelt kaunistavate ülemisten ,võttes näiteks väljendi Rootsi kardinad vanglatrellide tähenduses.Kuid siiski ,kas neid väljendid tänapäeva noorte seas kasutust leiavad ,või kus ja millises tähenduses neid kautadatakse pole teada . .Seepärast juhtubki ,et sellised ütlemised vajuvad unustuste aega ja tulevad ette vaid ajaloo tunnis .Kuigi ei saa ka mahalaita nede kasutamise võlusid ,kui soovtakse mängida sõnade ja tähendustega muutes oma juttu kui ka kirjutisi ilmekamaks.Vot just selle viimase
annaabi.ee 
