siis ütleb , et mis ma küll sinuga peale hakkan , süüa sa ei taha ja ise nii peenike . Minu meelest on see naljakas . Tema hobiks on aga Bingo loto ja muud kiirloteriid . Igaks nädalaks on tal tavaliselt 2 või rohkem bingo piletit ja kui ta ei võida siis ütleb , et ta ei mängi enam kunagi , aga siiski järgmiseks nädalaks on juba piletid olemas järgmisel päeval . Nii palju siis minu vanavanemate kohta . Aga mul on ka perekonna tutvustes inimesi, kes on saanud vanaemaks või vanaisaks juba 30-40 aastaselt , mis on minu meelest vanavanemaks saamiseks liiga noor . Samas aga , tundub see praegu liiga vara , aga väga vanal ajal elasid inimesed ainut 25-30 aastaseks ja olid surma hetkeks juba mitme kordsed vanavanemad . Kõik on siiski suhteline selleles asjas . Aga ise küll ei kujutaks ette , et saan 30 ja siis saan vanaisaks . Aga ega pensionäridest
sest kui ma poleks neile olnud lojaalne siis poleks neid enam minu elus. Ma olen suhteliselt kinnine inimene. Ma ei räägi oma tunnetest tavaliselt kellegile. Ma olen kinnine kuna ma ole harjunud enda tunnetest kellegiga raääkima, ma ei tea mis tunne see on kui oled midagi südamelt ära rääkinud, kuna ma pole seda varem teinud. Ja ma ei usaldaks kedagi selle koha pealt. Mul on tavaliselt õpimisega probleeme, eriti õppima asumisega. See viga on mul mul olnud koguaeg mul puudub stiimul õppimiseks ja ma ei oska seda kuidagi parandada ehk omale stiimulit leida. Mul pole uute sõprade leidmisega probleeme tekkinud, kuna ma olen teiste silmis ,,normaalne" ja seega julgevad uued inimesed minuga suhtlema hakata. Kui ma ise tean inimesest nii palju, et temaga ei tasu suhelda siism ma proovin teda võimalikult palju vältida. Mul on selline eriline nagu ,,kuues meel" välimuse järgi inimesi sorteerida, et kas tasub suhelda või ei tasu.
Vanavanemate pajatusi See juhtus siis, kui mu vanaisa oli umbes kolmekümne viie aastane, ta täpselt ei mäletanud , kui sellest mulle rääkis. Kuid see, mis tal meeles oli , oli Viljandisse sõit. Seal toimus tema isa juubel. Alustas siis vanaisa enda teekonda Sutlemast, kus ta minu vanaema, ema ja onuga elas. Need perekonnaliikmed oli ta ka kaasa vedanud, nagu vana mulle ütles. Esimeseks ebaõnnestunud juhtumiks oli see, et kui mu vanaema viimasena autosse tuli, istus ta täpselt tordikarbi peale. Kõik peale vanaema enda naersid, tema läks tuppa tagasi riideid vahetama. Kui tagasi autosse sai, lõhkes ka tema naerust. ''Noored'' sõitsid hea tujuga ja tegid pidevalt üksteise üle nalja, kui järsku meenus vanaisal, et ta ei olnud toast kingitusi autosse toonud. Papi, selline oli tema hüüdnimi minu poolt, mõtles veidi aega, kuidas ta seda uudist teistele serveerib, kuna ei tahtnud ise süüdlaseks jääda. Välja mõtles vanaisa siis s
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
