Baudelaire "Vanaeidekese meeleheit" (kogumik "Kurja lilled")
seejärel viib Baudelaire nad kokku, kirjeldades neid mõlemaid samade sõnadega, tehes nad
sarnaseks, viies nad ühele tasemele: habras, hambutu juusteta. Vanaeidekesest kumab headust ja
heatahtlikkust, tema vastu tekib empaatia. Vaadates oma vanavanemaid näen, et ei ole
vanainimestele suuremat rõmu kui väikesed lapsed, uue elu algus, ja Baudelaire meelega
,,hävitab" kogu selle õrnuse lõpetades poeemi lapse kisast eemaletõmbunud üksildase
vanaeidekesega. Meile justkui mängitaks etüüdi elust enesest, me jälgimine kuidas meie kõrval
midagi toimub. Me ei tea seost vanaeidekese ja lapse vahel- on see lapse vanaema või hoopis
keegi võõras tänavalt, kes imetleb väiket last. Kuid Baudelaire jaoks see ei ole oluline. Kõik
ajastule viitavad tegurid on eemaldataud, tähtis on vaid see lugu, mis võib juhtuda ükskõik
millal, ükskõik kellega.
Selles poeemis kohtub romantism sümbolismiga; õiglus ja ideaal kujundlikuga, läbi tavalise
annaabi.ee 
