Eksponaate otsis ta ajalehtede kaudu, samuti metsas uidates ja veekogudesse sukeldudes. 1989. aasta 1. juulil sai muuseumihoone nurgakivi. "Tõmbasime sinimustvalge masti ja kuulutasime saare Nõukogude võimu alt vabaks," mäletab Tõrs. "See saar on kaks aastat kauem vaba olnud kui Eesti Vabariik." Ametlikult avas vabadusvõitluse muuseum uksed 1994. aastal. Selle juurde pääseb üle valvetorniga rippsilla. Maja ees ilutsevad kahurid ja tankid, näiteks Teise maailmasõja aegne Soomest pärit õhutõrjekahur, naabruses asuvast järvest välja tõmmatud raketivanker, Vene luuremasin, Vene sillatank ning 70 sõdurit mahutav soomusmasin, mis liigub nii maal kui vees ning millega saab sadamaid süvendada. Majas leidub püsse, kiivreid, medaleidordeneid ning Pagari tänava keldrist toodud rauast piinatool
10 hektari suurusele alale ehitatud loss koosnes 210 ruumist, mis paiknesid kokku 30 suurema ja väiksema siseõue ümber. Õuede ning ruumide paigutus oli ebasümmeetriline. Lossi kompleksi kuulusid kolm templit koos tsikuraatidega. Suurem osa ruumidest olid eluruumid, laod ja mitmesugused majapidamisruumid. Seinad ja müürid olid kaetud reljeeridega, seinamaalidega ja alabasterplaatidega. Esinduslikud vastuvõturuumid olid eriti pidulikult kaunistatud. Suurejooneliselt oli kujundatud ka valvetorniga peasissekäik. Seda valvasid kaks kolossaalset inimese pea ja härja kehaga tiivulist jumalat, nn. väravavalvurit ehk Lamassu. Väravavalvurid pidid kaitsma pahade vaimude eest ning peletama vaenlasi eemale. Lamassu ehk väravavalvur (allikas: http://www.metmuseum.org/toah/images/hb/hb_32.143.2.jpg ) Reljeefikunst oli Assüüria ajastul rakendatud arhitektuuri teenistusse. Losside seinu katsid reljeefkujutised kuninga sõja- ja jahiretkedest ning tema igapäevasest elust. Inimesi, eriti
Aknad olid kõrged, liigendatud kivisambakeste e. postidega, mida ühendasid teravkaared. Akende ülemise osa raamistiku moodustasid kolmveerandringidest koosnevad kolmik-, nelik- jne. siirud, hilisgooti ajal ka leeke või kalapõit meenutavad kujundid (flamboyant e. leekestiil.). Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned raekojad. Kujunes välja raekojahoonetele iseloomulik välimus see oli kõrge valvetorniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Gildi- ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja imposantsemad
aga oli lilleõit meenutav ristlillik. Aknad olid kõrged, liigendatud kivisambakeste e. postidega, mida ühendasid teravkaared. Akende ülemise osa raamistiku moodustasid kolmveerand ringidest koosnevad kolmik-, nelik- jne. siirud, hilisgooti ajal ka leeke või kalapõit meenutavad kujundid (flamboyant e. leekestiil.). Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned raekojad. Kujunes välja raekojahoonetele iseloomulik välimus see oli kõrge valvetorniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Gildi- ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja imposantsemad
Käsitletaval ajajärgul kasvas suuresti ka profaanehitiste osatähtsus. Juba romaani perioodist 54 tuntud kindluslossid muutusi suuremaks, rohkem liigendatuks, täiustusid kaitsesüsteemid. Ühiskondlikest hoonetest omandasid suure tähtsuse linnavalitsushooned raekojad. Kujunes välja raekojahoonetele iseloomulik välimus see oli kõrge valvetorniga suur, ristküliku- või ruudukujulise põhiplaaniga enamasti 3-korruseline hoone, mille teisel korrusel paiknes võlvitud istungitesaal raehärradele. Raekoda avanes raeväljakule, mis oli linna keskseks turuplatsiks. Raekoja platsil asusid tavaliselt linna katedraal, tähtsad kohtu- ja gildihooned ning kindlasti ka linna keskne veevõtukoht. Väljakult hargnesid tänavad linnaväravate suunas. Gildi- ja tsunftihoonete välisfassaadid sarnanesid elumajade omadega, olid aga suuremad ja
annaabi.ee 
