kraatrite uurimist 1956. aastal. Suurima kraatri Põrguhaua läbimõõt valliharjalt on 75-80 m ja sügavus 12,5 m, kraater on veidi elliptilise kujuga. Ümbritseva valli kõrgus ulatub meetrist kuni 4,5 meetrini. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Sügavhaua kraater asub Sügavhaua metsavahikoha lähedal ja on üsna võssakasvanud. Kraatri läbimõõt on väiksem umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Vall on kraatri läänepervel vaevumärgatav, kuid idas tõuseb 1,5 m kõrgusele. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile. Kuradihauda on raske leida ja väliselt ei paku ta midagi – see on tavaliselt veega täidetud vaevalt meetrisügavune lohk. Kuradihaua läbimõõt on keskmiselt 24 m. Paiguti on näha kunagi kraatrit ümbritsenud, nüüd tugevasti tasandunud valli katkendeid. Tondihaud on 20 m
Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakivid mõjustatud löögist umbes 30 meetri ulatuses. Valli tuumaosas on aluspõhjakihid kergitatud laugeks kurruks. Kõikjal on rohkesti lõhesid, osadesse neist on sisse surutud moreen. Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Kraatrinõlvadel on moreen muljutud kohati keerukateks rebendvormideks. Sügavhaua läbimõõt on väiksem - umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile. Mõlemal kraatril on idakülje valliosa kõrgem, mis lubab oletada meteoriidi langemist läänest - väikekraatritele on iseloomulik aine suurem väljapaiskumine trajektoori pikenduse suunal. Ilumetsa kraatrid avastati 1938. aastal. Siiamaani on selgusetu, millise meteoriidiga oli tegu, sest Ilumetsast pole leitud ei meteoriidikilde ega -tolmu.
Kraatrit ümbritseb kuni 4,5 meetri kõrgune ringvall. Kraatripõhi on täitunud 2,5 meetri paksuselt turbaga, millest tehtud õietolmu ja radiosüsinikanalüüsid andsid kraatri vanuseks ligikaudu 6600 aastat. Samasuguse kujuga on ka metsaga kaetud Sügavhaud, mille läbimõõt on väiksem – umbes 50 meetrit valliharjalt mõõdetuna ja kraatri sügavus 4,5 meetrit. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turbapinnast seal moodustund ei ole. Mõlemal kraatril jääb valli kõrgem osa kraatri idapervele, mis viitab meteoriidi langemisele lääne poolt. 3 Joonis 1. Ilumetsa meteoriidikraater – Põrguhaud. Ilumetsa kraatrid avastati 1938. aastal, kui geoloogid otsisid savileiu kohti tellisetehase jaoks.Esmauurijaks oli akadeemik Artur Luha. Alustatud uuringud katkestas Teine maailmasõda. Uuesti asus kraatreid uurima 1956
Kraatripõhja täiteks on 10 m paksuselt 8 http://muinas.struktuur.ee/projektid/ecp/kaali/html/legendid.html 8 9http://www.hot.ee/kaja56/kraatrid.html liivakivi ja põhimoreeni segatud mass. Kraatrinõlvadel on moreen muljutud kohati keerukateks rebendvormideks.10 Sügavhaua läbimõõt on väiksem - umbes 50 m ja kraatri sügavus 4,5 m. Kraatripõhja täidab suures osas sisseuhutud vallimaterjal, turvast pole moodustunud. Aluspõhjakivimite purustusvööndi paksust hinnatakse 20 meetrile. Põrgu- ja Sügavhaud on oma kuju, hea säilivuse ja Kaali peakraatrile lähedaste mõõtmete tõttu tüüpilised meteoriidikraatrid. Ilumetsa kraatrite puhul on tegemist tugeva meteoriidilöögiga - kraatripõhi ulatub läbi pudedate Kvaternaarisetete üsna sügavale Devoni ladestu Burtnieki lademe liivakividesse. Kraatrite esmauurijaks oli hilisem
annaabi.ee 
