Valla taluperemeeste hulgast valiti täisealiste meeste hääletamise tulemusel vallatalitaja. Vallad hakkasid kogukonna elukorralduse reguleeriva organina üle võtma funktsioone, mis enne olid mõisnike käes. Mõisa kontroll aga säilis vallatalitaja kinnitas ametisse mõisnik ning mõisnik kontrollis ka kogukonna tegevust. Tegelikult koosnes toonane mõisavald kahest osast talupojamaast ja mõisamaast. Vallavõim käis talupojamaa üle mõisarahvas end vallakodanikeks ei pidanud. 1866. aasta Baltimaade vallaseadus vabastas talupojakogukonnad sellest mõisa ,,eestkostest" ja vald muutus riiklikuks haldusüksuseks, jäädes oma territooriumilt aga ikkagi enamasti veel ühe mõisa piiridesse. Seaduse alusel hakati talupoegi pärisorjusest vabaks laskma, vabakslaskmine pidi lõppema 14 aasta jooksul ning vabakslastud said priinime (perekonnanime). 1835. aastaks pandi kõigile Eestimaa kubermangus elanud lihtrahva esindajatele
1721) ja sellele järgnenud katk. Terved alad jäid tühjaks, kuhu hiljem rajati uusi kroonumõisaid. Saaremaast sai Venemaa provints, mis 1765. a Liivimaaga taasliideti. Valdade moodustumine seoses pärisorjuse kaotamisega Eesti Kubermangus algas 1816. a, Liivi Kubermangus 1819. a. Valdade piirid langesid kokku mõisate piiridega, kuid mõisamaad vallale ei kuulunud. Mõisnike kontroll valla üle säilis, olgugi, et mõisnikud ise end vallakodanikeks ei pidanud. Alles 1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisnike järelvalve alt, muutudes riiklikuks haldusüksuseks. Valdade minimaalseks elanike arvuks kehtestati 200 inimest. Tulemuseks oli valdade arv Saaremaal 113, mille ülalpidamine aga käis rahvale üle jõu. 1939. a alates hakkasid sellel territooriumil eksisteerima koos Kuressaare ja Kaarma (siis veel Loona) vallad, hiljem külanõukogud. Viimane ühinemine toimus 1999
annaabi.ee 
