Neofunktsionalism- seletus läbi 'ülevoolu' (spill-over effect): integratsioon kandub ühest sektorist teise (funktsionaalne) ja madalamalt astmelt kõrgemale (poliitiline) Monnet, Schuman näiteks: söe ja terase tootmine -> ülejäänud majandussektorid -> 'kõrge poliitika' (ühine välis- ja julgeolekupoliitika) rahvusülesus, poliitiline integratsioon on majandusliku kaasnähe Valitsustevahelisus- Euroopa integratsioon kui valitsuste-vaheliste kompromisside ja koostöö vili kerkis esile 1960ndatel, väljakasvanud realismist ja neorealismist (Waltz): rahvusvahelist suhtlust iseloomustavad - rahvuslikud ja julgeoleku-huvid - tunnustab ka teisi tegijaid (supranational & subnational), kuid kontrolliv roll valitsustel peamine teoreetik S. Hoffmann: kõige olulisem faktor Euroopa ühendamisel on rahvusriik 45
suveräänsuses ning seeläbi toob kaasa suurt kadu rahvuslike valitsuste kontrollis. -Poliitilisi areene vaadeldakse pigem üksteisega seotuna kui ühtse tervikuna. Üksteisega seotud tasandid – rahvusteülene, rahvuslik, sub-rahvuslik. Mitmetasandilise valitsemise kriitikud toovad välja selle, kas rahvusteülesel ja sub-rahvuslikul tasandil on ikka see mõjuvõim, mida antud teooria rõhutab. Kolm võtme kontseptsiooni: suveräänsus, valitsustevahelisus ja rahvusteülesus Suveräänsus- rahvuslike otsustetegijate legaalne võimekus võtta vastu otsuseid olemata ohvriks välistele mõjuritele. Valitsustevahelisus- rahvusriigid situatsioonides ja tingimustes, mida nad saavad kontrollida, teevad üksteisega koostööd ühiste huvide valdkondades. Antud juhul rahvuslik suveräänsus ei ole otseselt puudutatud. Rahvusülesus- seob endas riike tegemas koostööd üksteisega sellisel moel, mis ei anna neile võimalust säilitada
· ei pea olema rahvusülesust, institutsioone, piisab ühistest väärtustest · keskendutakse inimeste ja huvigruppide tasandile Valitsustekesksed integratsiooniteooriad: Riigikesksus-rahvusriigikeskne, koostöö konkreetsetel eesmärkidel; valitsuste täielik kontroll tähtsamate sammude üle Kooselumudel-eeldab, et ühiskond on segmenteerunud segmendid on otsustetegemisel esindatud proportsionaalselt, domineerivad eliidid otsused kompromissipõhised ja konsensuslikud Valitsustevahelisus- Euroopa integratsioon kui valitsuste-vaheliste kompromisside ja koostöö vili kerkis esile 1960ndatel, väljakasvanud realismist ja neorealismist (Waltz): rahvusvahelist suhtlust iseloomustavad - rahvuslikud ja julgeoleku-huvid - tunnustab ka teisi tegijaid (supranational & subnational), kuid kontrolliv roll valitsustel 45 peamine teoreetik S. Hoffmann: kõige olulisem faktor Euroopa ühendamisel on rahvusriik
oma struktuuris ja tegutsemistavades rahvusülesuse elemente. Kas Euroopa integratsioon on olnud liikmesriikide valitsuste poolt kontrollitud protsess või rahvusüleste institutsioonide poolt kujundatud poliitikate tulem? See küsimus on olnud kesksel kohal debattides integratsiooni ja EL-i olemuse üle. Euroopa Liidus on alates integratsiooni algusest eksisteerinud paralleelselt mõlemad integratsioonitüübid. Valitsustevahelisus (intergovernmentalism) rahvusriikide koostöö ühiste huvide nimel, mis toimub tingimustes, mis ei õõnesta riikide suveräänsust. Otsusetegemine on valdavalt konsensuslik, säilib valitsustepoolne kontroll ning õigus otsustada koostöö vormi ja ulatuse üle (veto, kõrvalejäämine). 7 Rahvusülesus (supranationalism) riikidevaheline koostöö ja integratsioon, mis ei ole enam üksnes valitsuste poolt juhitud ning kontrollitud. Integratsiooni tulemusena võivad riigid olla
annaabi.ee 
