Erakondade rohkus tõi kaasa parlamendi killustatuse ja sellega seoses probleemi üksmeelsete ja pikaaealiste valitsuste moodustamisel. Ükski partei ei saavutanud valimistel ainuparteilise valitsuse moodustamiseks piisavat ülekaalu ning tuli moodustada koalitsioonivalitsus, kuhu kuulus tavaliselt esindajaid 4-5 erakonnast. Et üksmeelt oli valitsuses raske saavutada, viisid vastuolud sageli valitsuskriiside ja valitsuste lagunemiseni. 1921-31 oli Eestis 11 valitsust keskmise elueaga 11 kuud. Valitsuskriisidele lisandusid 1920. aastail veel probleemid nendega, kellele iseseisev Eesti Vabariik meeltmööda ei olnud. Peamisteks vastalisteks kujunesid kohalikud kommunistid, keda toetas Nõukogude Liit. 1924. aasta 1. detsembril korraldas umbes 300 kohalikku enamlast Tallinnas relvastatud riigipöördekatse, rünnates valitsusasutusi, sidekeskusi ja sõjaväeosi. Enamlased lootsid majanduslanguse käes vaevleva töörahva toetusele, kuid see jäi saamata ja mäss sururi maha
Erakondade rohkus ti kaasa parlamendi killustatuse ja sellega seoses probleemi ksmeelsete ja pikaaealiste valitsuste moodustamisel kski partei ei saavutanud valimistel ainuparteilise valitsuse moodustamiseks piisavat lekaalu ning tuli moodustada koalitsioonivalitsus, kuhu kuulus tavaliselt esindajaid 4-5 erakonnast. Et ksmeelt oli valitsuses raske saavutada, viisid vastuolud sageli valit-suskriiside ja valitsuste lagunemiseni. Niteks 1921-31 oli Eestis 11 valitsust keskmise elueaga 11 kuud. Valitsuskriisidele lisandusid 1920. aastail veel probleemid nendega, kellele iseseisev Eesti Vabariik meeltmda ei olnud. Peamisteks vastalisteks kujunesid kohalikud kommunistid, keda toetas Nukogude Liit. 1924. aasta 1. detsembril korraldas umbes 300 kohalikku enamlast Tallinnas relvastatud riigiprdekatse, rnnates valitsusasutusi, sidekeskusi ja sjaveosi. Enamlased lootsid majanduslanguse kes vaevleva trahva toetusele, kuid see ji saamata ja mss suruti maha. Prast seda kadus Eestis igasugune poolehoid
See tõi esiteks kaasa huvi institutsionaliseeritud teatri varju jääva etendamisakti vastu, mille analüüsimiseks on teatriuurijad ja -praktikud üritanud kohaldada eriti antropoloogia sõnavara. Teisalt on teatriteoreetikud asunud analüüsima ka teatriväliseid sündmusi, näiteks meeleavaldusi (Taylor 1994). Siin on mõjukaks osutunud teatriteoreetik ja -praktik Richard Schechner, kes on „sotsiaalse draama” mõistet rakendanud nii valitsuskriisidele kui ka Shakespeare’ile (Schechner 1977). Kokkuvõtvalt kirjutab Kaljundi, et ajal, mil performatiivsuse tähendusväli on avardunud, muutub esiteks aktuaalseks mõiste ülelaiendamise ja ringleva kasutamise küsimus ning teiseks see, et kui me lähtume sellest, et kogu sotsiokultuuriline tegevus on sümboolne, siis kas on üldse olemas mitteperformatiivset tegevust. Etenduse puhul on lühidalt öeldes olemas laiem ja kitsam definitsioon
annaabi.ee 
