muutunud labaseks, kuid kirjeldas ideaalselt alkoholiga liialdavaid tänapäeva mehi. Kehakeelega väljendas oma tegelaskuju kõige paremini Andrus Vaarik „Diplomaadis“. Ta pidi edastama lesele naise surmateate, kuid suutis selle väga korralikult sassi ajada. Ideaalselt edastas ta oma emotsioone kehakeele kaudu. Muusikal oli etenduses väike roll, kuid seda kasutati ühes lühijutus. Sama muusikat kasutati ka enne iga uue lühijutu algust. Valguskujundusega tegelenud Priidu Adlas sai oma tööga ideaalselt hakkama, kuna valgustus tõi esile laval toimunud olulised hetked. Publik reageeris väga hästi ning vanemad kodanikud said naerda nii, et hing ähvardas kinni jääda, kuid mina nii rahule ei jäänud. Minu arvates olid naljad kõvasti üle pingutatud ja Linnateatri suurepäraste näitlejate potentsiaal jäi täielikult kasutamata. Siiski tänas lõpus publik näiteljaid püsti seistes ning sellest järeldan, et nad jäid rahule
Kultuuriantropoloogiliselt on see aeg eriline astub välja meie igapäevasest argivoolust. Teatri taust on rituaalses kultuuris, kus toimivad sarnased asjad: astutakse teatriaega, kus toimuvad rituaalsed sündmused, hiljem jätkub reaalne aeg. · Poeetiline aeg fiktsionaalse maailma sisene aeg, kujutatud sündmuste aeg. Poeetilist aega luuakse tihendades, kiirendades, kommentaaridega (1 tegelane selgitab tegevusest väljaspool), valguskujundusega (annab märku päevaajast, tegevuspaigast, valgusfookusega hajutatakse tähelepanu) ja pöördlavaga (uued tegelased, koht, aeg) Ajakujutuse eritingimused draamas ja teatris: - Olevikulisus etendus toimub siin ja praegu. Ajaühtsuse nõue on viidud äärmuseni. Mida esitatakse, mis sündmusi, mis järjekorras? Alati ei saa olla lineaarne, keegi peab tegema tagasihüppeid, et lugu oleks arusaadav. - Sündmuste esitamise järjekord ja sagedus
annaabi.ee 
