Impressionism maailkunstis
suurtest ühevärvilistest pindadest. Kasutati heledaid intensiivseid värve,
raskeid tumedaid varje välditi. Ka varjud maaliti värviliseks, sellega vähenes
pildi ruumilisus.
Et säilitada värvide tugevust ning näidata päikese värelevat sära, ei seganud
impressionistid värve paletil valmis, vaid jaotasid puhtad ja selged toonid
lõuendile laiali. Värvid sulanduvad teatud kaugusel vaataja silmis kokku
(optiline segunemine). Vastandvärve kõrvutades saavutasid impressionistid
ka valgusevirvenduse: Monet'le meeldis eriti punase ja rohelise kooskõla, van
Goghile sinise ja oranzi kokkupuutel. Vormi anti edasi pintslilöögiga:
horisontaalsed tõmbed meenutavad lainete loksumist, kriipsukeste rida
rohukõrsi ning õhukesed värvilaigud puulehtede värinat. Kiire ja
fragmentaarne teostus tõi kaasa materjali mitmekesisuse: pintslitõmbed võisid
ühe ja sama maali piirdes olla voolavad, paksud või krobelised.
Raamatust ' MAALIKUNST RENESSANSIST TÄNAPÄEVANI '
annaabi.ee 
