Giuseppe Verdi
psühholoogilise ooperi vahelised piirid ning korvas harjumuslikud maskid eluliste karakterite ja
kirgedega. Võluvalt värskes, elegantses ja rütmilt tujukas muusikas peegeldub iga pisemgi
hingeseisund või mõttemuutus otsekui suurendusläätse all. Köidavad koomiliste stseenide ja
lüüriliste episoodide kaleidoskoop ning värvikad üleminekud ühelt sündmuselt teisele.
Ooperi harmoonia on julge ja koloriitne, orkestripartii särav ja väljenduslik, meenutades
oma kerguse ja vaimuteravusega Mozartit ja Rossinit. "Falstaffi" meloodiline leidlikkus on
ammendamatu. Välkkiirelt vahelduvatel muusikalistel kujunditel puudub lõpetatus, nad
libisevad üksteisest kiirelt mööda ning asenduvad uute, mitte vähem eredate iseloomustustega.
Retsitatiivi ja kantileeni piirjooni ooperis peaaegu pole. On tekkinud itaalia koomilisele ooperile
täiesti uudne kõneintonatsioon, mida gruusia muusikateadlane G. Ordzonikidze "retsitatiivse
stiili entsüklopeediaks" nimetab
annaabi.ee 
