Sören Kierkegaard
Kierkegaard on öelnud, et objektiivne
subjekt ei tunne mitte kuskil mingit ääretut tarvet otsustada. See on falsum, mis
iseloomustab kogu objektiivsust.(Saarinen 1985)
Otsustuse kaudu avaldub Kierkegaardi järsk, peaaegu ebainimlik subjektivism ning
äärmuseni paljaks kistud eksistents. Inimene on otsuste ees üksi hirmuäratavalt,
kohutavalt üksi. Ja üksi ta sinna ka jäetakse.(Saarinen 1985)
Kierkegaard võrdleb usku mõtlemise, armastuse ja vaimustumisega. Armunu on
meeleheitlikult kinni on armastatus, hoolimata sellest, kas ta saab ta endale või mitte.
Ta viskub armastatu poole, kes iga hetk võib kaduda. Ja see on tema, kes armastab
just tema peab armastama oma armastust.(Saarinen 1985)
Igaüks peab ise oma mõtteid mõtlema, oma rõõmusid rõõmustama. Aktiivne, isiklik,
kõrvaletõrjumatu kohalolek on Kierkegaardile inimsuse kandvaks sisuks. Selline on