Vaimulike elu keskajal Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid vaimulikud keskaegses ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst piiskopid ,kardinalid, diakonid,preestrid ja mungad/nunnad. Vaimulik seisus ja ,katoliku kirkik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus, nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks, see kehtis esialgu ainult kõrgvaimulike ja munkade suhtes, aga XI sajandist laienes aga ka kihelkonnapreestritele ja teistele alamvaimulikele
ratsakahevõitlusi , kus kasutati tömbi otsaga odasid. Feodaalid elasid linnusetorni keskmisel korrusel. Korrus koosnes ühest ruumist. Magati sageli ühes voodis. Sooja andis paremal juhul kamin. Soojendati end paksude rõivastega ning karusnahkadega. Elamus pesemisvõimalused praktiliselt puudusid. Edasi liikudes jõuame vaimulikeni. Keskaeg oli väga religioossne ühiskond ning väga tavaline oli vaimulike ja ilmalike inimeste vastandamine. Valitsesid siiski vaimulikud. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst, piiskopid, kardinalid, diakonid, preestrid ja mungad/nunnad. Vaimulik seisus ja katoliku kirik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus, nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Oma seisusest järglaste puudumise tõttu tuli uusi vaimulikke värvata ja koolitada teiste sisuste esindajate hulgast
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
