Karl Menning oli: teatrijuht, lavastaja, kriitik ning diplomaat. Sündis 11.mai 1874.aastal Tartus majaomanikust veovoorimehe peres. Esmalt õppis Tartu 2. algkoolis, sellele järgnesid õpingud Aleksandri gümnaasiumis ning edasi läks ka õppima Tartu Ülikooli usuteaduskonda. Harimas käis end ka Münchenis, Viinis ja Pariisis ning pikemalt Berliinis teatriuuendajate Max Reinhardti ja Otto Brahmi juures. Töötas Võru praostkonnas abipastorina, kuid juba 1904.aastal loobus vaimulikuametist, asudes lavastamist õppima. 1907 ja 19111912 tegutses Menning ühtlasi ka Tartu ajalehe Meie Aastasada toimetajana. Lavastajana järgis Menning realistliku lavakunsti nõudeid, oma näitlejatelt ootas ta põhjendamatust teatraalsusest hoidumist, sügavat rolli sisseelamist ja psühholoogilist usutavust. Menning eelistas lavastada Eesti eluolule lähedasi näidendeid, repertuaari valis ta realistlike näitekirjanike loomingut nii Eestist kui mujalt. Range kunstilise mõõdupuuga
Laurat, kellest sai tema südamedaam ja muusa ja kogu loomingu suurim ülistus jne. · Huvi antiikkirjanduse ja filosoofia vastu, kuigi õppis Bolognas õigust. Temast sai niisiis esimesi uusaegseid humaniste. Tema avastas Euroopa kloostreis rännates igasugu väärtusi, nt Cicero ,,Kirjad". · Sai ladinakeelse poeemiga ,,Africa" juba 1341 nii kuulsaks et teda krooniti Roomas Kapitooliumi mäel loorberipärjaga. · Hoolimata vaimulikuametist oli vaba ja sõltumatu humanistlik isiksus. Unistas sünnimaa ühendamisest tervikuks. Kirjutas enamasti ladina keeles. · ,,Saladus" ehk ,,Maailmapõlgusest" vestleb püha Augustinusega. Vaidleb Augustinusele vastu, kes väidab et iga maine kirg ja armastus on patune. Arvab küll uuele mahedale stiilile omaselt et platooniline ja puhas armastus on ülim aga leiab siiski et ka maine armastus saab olla puhas ning sellega saab jõuda jumalikkuse tunnetamiseni.
Hölderlin on jenalaste kaasaegne, aga ta ei kuulu nendega ühte kimpu, sest ta oli liiga originaalne. 1770-1843 tema eluaastad. Sellisena on ta võrreldav varalahkunud autoritega. Schillerile ja Goethele ei meeldinud Hölderlini looming. Ebatüüpiline luuletaja. Elu aeg oli väga malbe, leebe ja pigem taanduv isik. Sunnitud õppima minema teoloogiat 1798-1803. aastani - seal sai õppida tasuta ja maksti stipendiumit - mässumoment Hölderlinile siiski saabus, hoidis hiljem vaimulikuametist eemale. Thüringeni? periood oli Hölderlini elus üks positiivsemaid. Hegeliga puutus Thüringenis kokku. Thüringeni tulid ka revolutsioonimeeleolud "kolinal" sisse. Eriti agaralt tegi seda Schelling, kes tõlkis saksa k marseliesi. Hölderingi luules on vabaduse idee tuntav - nn Thürigeni hümnid. Peale Thüringeni algavad Hölderlinil otsingulised aastad - otsib tööd kuvernandina. Hölderlin üritas minna Jenasse. Jena lähedal
Tema noorus möödus Avignonis, kus nägi kirikus esmakordselt Laurat, kellest sai tema südamedaam ja muusa, kogu loomingu suurim ülistus. Huvitus antiikkirjandusest ja filosoofiast, kuigi õppis Bolognas õigust. Temast sai üks esimesi uusaegseid humaniste. Ta avastas Euroopa kloostreis rännates igasugu väärtusi, nt Cicero ,,Kirjad". Sai ladinakeelse poeemiga ,,Aafrika" juba 1341 nii kuulsaks, et teda krooniti Roomas Kapitooliumi mäel loorberipärjaga. Hoolimata vaimulikuametist oli vaba ja sõltumatu humanistlik isiksus. Unistas sünnimaa ühendamisest tervikuks. Kirjutas enamasti ladina k. Itaaliakeelne ,,Laulude raamat" meenutab Dante teost ,,Uus elu" mõlemad pihivad armastuse lugu ja tunnet enne ja pärast armastatu surma. Petrarca teos on Dante omast mahukam. Võrreldes Dante Beatrice'i kujutamisega kirjeldab Petrarca Laurat reaalsema ja maisemana kirjeldab ta välimust ja maist ilu eri sümbolite ja mütoloogiliste vihjete abil. Peamotiivid Petrarca
annaabi.ee 
