Vaimulikud keskajal Feodaalide ja talupoegade kõrval moodustasid kirikuteenrid vaimulikud keskaegses ühiskonnas omaette seisuse, kes olid vahemeheks maapealse elu ja taevariigi vahel. Vaimuliku seisuse esindajad olid paavst, piiskopid, kardinalid, diakonid, preestrid ja mungad/nunnad. Vaimulik seisus ja katoliku kirik olid nagu riik riigis. Nende suhtes kehtis eriline klerikaalne õigus, mis esitas vaimulikele mitmeid kohustusi ja kitsendus, nii ei tohtinud vaimulikku seisusse kuuluvad mehed abielluda ega omada perekonda. Seda nimetati tsölibaadi nõudeks, see kehtis esialgu ainult kõrgvaimulike ja munkade suhtes, aga XI sajandist laienes aga ka kihelkonnapreestritele ja teistele alamvaimulikele. Oma seisusest järglaste puudumise tõttu
Kuna keskajal oli valitsevaks naturaalmajandus ning kõik vajalik valmistati enamasti ise, siis oli talupoegadel käedjalad tööd täis. Koos külarahvaga künti ja külvati põldudel, tehti heina sisse ning koristati saaki. Talupoja maailmapilt ning silmaring polnud tol ajal väga lai. Nad mõtlesid enamasti emastele vajadustele ning igapäevaelule. Talupoeg oli sunnismaine pärisori, see tähendas, et ta ei saanud vabalt liikuda, kuid võis luua perekonna, saada lapsi ning abielluda omal vabal valikul valitud naisega. Talupojal oli oma maalapp ja majapidamine. Samuti oli ta oma isanda kaitse all. Talupoeg pidi kandma mõningasi koormisi ja ta sõtlus feodaalist. Feodaal oli keskajal läänimaa saaja, kes vastutasuk kohustus teenima maaisanda sõjaväes. Nad jagunesid ühiskonnas veel omakorda tähtsuse järgi. Kõrgeim oli süserään, kes omas kogu maad riigis. Temast järgmised olid hertsogid ja krahvid. Neist omakorda allpool seisid
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
