Kunsti ajalugu
Neoliitikumi
(5000-2000 a. eKr.) ja sellele järgnenud pronksiaja (2000-1000 a. eKr.) ehituskunsti tipuks
elamuehituses kujunesid veekogudele rajatud vaiehitised asulad või üksikhooned, mis olid
üleujutuste, metsloomade ja vaenlaste eest kaitsmiseks ehitatud vaiadele toetuvale
platvormile. Vaiade otsad tahuti teravaks, põletati ja rammiti veekogu põhja. Neoliitikumis ja
pronksiajal rajati neid eriti Alpi mäestiku järvedele. Kõige rohkem on vaiehitistest uuritud
Sveitsis, Robenhauseni lähedal Pfäffikeri järve kaldal asuvat vaiküla (II at. eKr.). Algselt
paiknes see järvel ja oli olnud kaldaga ühendatud silla abil. Vaikülad võisid olla küllaltki
suured, näiteks Sveitsis Bodeni järvel asunud vaiküla mõõtmed olid 500 korda 90 m,
niisuguse suurusega vaiküla võis mahutada kuni 1000 inimest. Vaikülade, ka vaielamute
(Itaalia kandis nimetati neid terramare) ehitamine püsis pikka aega, varasemast perioodist on
veel tuntud 7.-4.saj.eKr
annaabi.ee 
