/ Helded, sõbralikud sinitandrid vaikses mõnutundes läbi käin." Too luuletus, mis siis et hoopis ööst rääkiv, tundub kuidagi meeleolult väga hästi sobivat. Viimases luuletuses ,,Pole tarvis palvet, kurtmist, nuttu!" on tähtsal kohal kõige kauni ja eheda ajutisuse tajumine, Jessenini kirjutab surmast ääretu alistumuse ja leplikkusega võib-olla, et isegi vähese ootusega. ,,Mis siis sellest, et meid ees ootab kõdu,/ kui ta eel käib õndsus, puhkeb hurm. /Vaikselt vahtralehilt nõrgub mõdu.../ Kui õitseng lõppend, tulgu surm." Ühesõnaga see luuletus kirjeldab justkui kõige romantika, müstilisuse ja muu seesuguse lõplikku millelgi saabuvat paratamatut lõppu. Ehk suvehommikust saab millalgi ka sügisene hommik. Samas on too luuletus piisavalt positiivne, rõhutades, et lõpp pole kurb, kui enne seda on piisavalt rõõmu nauditud. Teiseks luuletajaks valisin Gumiljovi. Temalt toon esimesena välja luuletuse ,,Ulmad" mille
sündmus. Kuid kaotusevalu väljendavad read: ,,Külm on kõrge taeva hele sära./ Tähelõõmad rinnas lahtusid./ Keda armastasin, läksid ära./ Kõige lähemadki lahkusid." Maailm muutus kalgimaks. Inimese kaotus teeb seest tühjaks, nagu seletab ka ,,Mälestus". Laulus on tundeid kirjeldatud loodusmotiivide läbi: taevas on pilved ja lilled on pisaraid täis. Loomulikult leiab sarnast stiili ka külapoeedi luules. ,,Vaikseilt vahtralehilt nõrgub mõdu.../ Kui on õitseng lõppend, tulgu surm." Peaasi on, et elu kõrghetked saaks läbitud, pärast seda võib juba õnnelikult siit ilmast lahkuda. Elu ja surm käivad paratamatult käsikäes ning kaotusest on alati raske üle saada. Nii Jessenin, Ahmatova kui ka Tsvetajeva on luules väljendanud enda vaatenurki surma kohta. Need on väga erinevad, kuid samas jõutakse ikka järeldusele, et saatuse vastu võidelda ei saa, sellega tuleb leppida ning üritada kuidagi edasi liikuda.
annaabi.ee 
