1. Eestlased muinasajal: elanikkond: umbes 150 000 inim. eesti alal. -elatusalad: maaharimine, maaviljelus, põllumajandus (nisu, kaer, hernes, uba) loomapidamine, -kasvatus (veised, hobused, lambad, sead, kanad) küttimine, jaht kalapüüd metsamesindus tegeldi vahetuskaubandusega (kaup kauba vastu) maksevahendiks hõbe -suhted naabritega sugulasrahvad (liivlased, soomlased, karjalased) väga head lõunanaabrid )latgalid, leedulased) aeg-ajalt tekkisid tülisd idaslaavalased oht ei olnud väga suur, sest Vana-Vene riik oli osadeks lagunenud. rootsi ja taani riik- katsed Eestit alistada ja rahvas ristida kuid tulemusteta. -sõjaline tase Relvastuseks olid odad, sõjakirved, kilbid ja kiivrid. Põhine väeüksus oli malev, mis
2)Nimeta suuremaid Germaanlaste riike keskaja alguse Euroopas? V:Frangi riik, läänegootide riik, idagootide riik. 3)Miks jäeti osa linnu keskaja alguses maha? V:Jõukad linnad olid barbarite rüüsteretkede peamisteks sihtmärkiteks,seepärast asusid paljud inimesed maale elama.Hakkasid tegelema põlluharimisega,et ennast ise ära toita.Sõjalised kokkupõrked muutsid kaubanduse halvemaks,seetõttu asendus kauplemine linnades üha enam vahetuskaubandusega kohalikel laatudel. 4)Miks suurenes keskaja alguses kiriku tähtsus? V:Kiriku mõjuvõim riigis suurenes, seal said inimesed varju ja abi ning ka teadmisi. 5) a.piiskop-katoliku kiriku kõrgem vaimulik. c.misjon-kristliku usu levitamine paganate hulgas. b.kloostritest kujunesid oma piirkonna vaimulikud keskused, kus oli kool ja haigla.Seal oolitseti vaeste eest ja anti rändureile varju. d.roomakatoliku kirik-Rooma riigi lääneosas kujunenud kirik,mis allub paavstile.
sajandist talirukis) · Loomapidamine/ Loomakasvatus (veised, hobused, lambad, sead, kanad) · Küttimine/ Jaht · Kalapüük/ Kalastamine · Metsamesindus * Sel ajal Eesti alal elas vähemalt 150 000 inimest. Käsitöö areng · Igas peres valmistati: tööriistaid tarberiistaid ehitisi rõivaid liiklusvahendeid Käsitöö areng · Oma ala meistrid tegid metallitöid: relvi tööriistu pronks ja hõbeehteid Kaubandus · Tegeldi vahetuskaubandusega: kaup vahetati kauba vastu kaup osteti edasimüügiks · Maksevahendiks oli hõbe. Kaubandus · Linnu Eestis veel ei olnud. · Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades ( suuremad linnused, asulad Tallinn, Tartu) · Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne ja lõunarannikut Venemaa linnadega (Pihkva, Novgorod) Kaubandus · Eestisse toodi: hõbedat, pronksi, soola, relvi, riideid, luksuskaupu.
Rauaaeg Noorem rauaaeg (8.saj 13.saj p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Levis kolmeväljasüsteem ( talvevili, suvivili, kesas) Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Rauaaeg Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, külad moodustasid kihelkonna, välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks. Rauaaeg MuinasEestis polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis juba eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja trääle e
RAUAAEG (500 eKr Ribapõllud, raua Rajati linnuseid, Elati avaasulates, – 1200 pKr.) kasutuselevõtt maaharimine, liituti suuremateks loomapidamisega, maakondadeks küttimise ja kalapüügiga, tegeleti veel vahetuskaubandusega 2.Iseloomustage eestlaste suhteid naabritega. Andke hinnang eestlaste sõjalisele ja majanduslikule tasemele antud regioonis. Kuivõrd mõjutasid mujal Euroopas toimunud arengud Eesti ajalugu? – Eestlaste suhted Vana-Vene riigiga olid 9.-10. sajandil üldiselt rahumeelsed aga 10. sajandi lõpul suhted teravnesid. Rauaajal tundus olevat rahutud ajad, sest linnuste rajamine ja relvaleidude arvukus ütleb seda. Põhjuseks
Lisaks tegeleti ka loomapidamisega. Enamasti kasvatati veiseid, hobuseid, lambaid, kitsi, sigu ja kanu. Toitu saadi ka küttimise ja kalapüügi teel. Kala püüti enamasti vaid sisevetel. Ainsaks magusaineks oli mesi, mida saadi metsamesinduse teel. Muinasaja lõpul toimus ka suur arenemine käsitöös. Nimelt kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suurimad rauatootmiskeskused Eestis. Toodeti relvi, pronksehteid ja hõbeehteid. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega ning oluline oli ka vahenduskaubandus. Valitseva kihi moodustasid Eestis rikkad suurmaaomanikud. Seega olid muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus. Külad olid jaotatud maksustamiskeskustesse ehk vakustesse. Selle alusel moodustusid ka linnusepiirkonnad, kuhu vajadusel saadi varjuda. Oli ka talupoegi, kes rentisid maad või töötasid suurmaaomanike juures sulastena. Keskajal aga põllumajanduses tervikuna midagi eriti paremaks ei läinud. Suurimaks uuenduseks oli veskite teke
malev, linnused, maakonnad, külad, suitsutuba, varanduslik ebavõrdsus. Elati väikestes külades, mis omakorda asusid erinevates maakondades, kus muuseas olid omad malevad (ratsaväed jms). Inimesed elasid terve peredes väikestes suitsutubades, mis on võrreldav tänapäeva suitsusaunaga. Enamikel olid omad adramaad ning levinud oli seal kasutada kolmeväljasüsteemi, kus maalapp jagati kolmeks. Raha, kui tänapäeval käibel ei olnud ning tegeleti vahetuskaubandusega. Tänu rauatootmiskeskustele toimus kiire majanduslik areng, millega suurenes varanduslik ebavõrdsus. Milline oli muinasaja naise roll ühiskonnas, kaks erinevat käsitlust. A) Naisel oli kõrge positsioon. B) Naine oli mehega võrdne. Milles seisnes Eesti usundi omapära? Mida öeldi metsa, maa ja vee kohta? Milline koht on loodusel Eesti muinasusundis? Millist päeva kutsuti pühaks päevaks ja mis aega peeti hingede ajaks? Loodust ei usaldatud
Tekkis uus nn kolmeväljasüsteem põllumajanduses. Kujunesid rauatootmisekeskused, mille kaudu varustati Eestit kui ka naabermaid. Sisemaisest kaubandusest mindi üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Eestlastest kaupmehed rändasid Eesti piirkonnast välja, et kaubitseda välismaal. 12. sajandil hakkas Eesti teedel kohtama rohkem saksa kaupmehi. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega. Eestlastel olid vahetuskaubanduseks soodsad tingimused asukoha pärast. Kujunesid esimesed varalinnalised asulad nagu Tartu. Eestlased arenesid perioodide kulgemisel palju ja koos nendega arenes ka kaubandus. Suhted naabermaadega soodustasid kaubandust. Kaubavahetus osutus Eestis üsna tulusaks asukoha ja soodsate tingimuste tõttu.
Nüüd suudeti ka teha palju ilusamaid ja paremaid tarbe tööriistasid ja relvi. Enamasti tegeles sepp nede tegemisega. 3. Milliste kaupadega toimus peamine kaubavahetus: a) Ida naabrid Müüdi vilja ja selle eest saadi karusnahkasid vaha ja palju muud. See kaup viidi edasi Põhja ja Lääne-Euroopa turule. Väga tõenäoline on, et enamus kaubast viidi tagasi Venemaale, kuid sinna müüdi see suure kasumiga b) Lääne naabrid Tegeleti peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaupa peamiselt vahetati mingi muu eseme või asja vastu. Eesisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvasid. Peenemaid riidesorte ja muud luksuskaupa. Kõik tuli peamiselt läänest. 4. Nimeta kaheksa suuremat ja kuus väiksemat muinas maakonda Eestis. 8 suuremat muinasmaakonda oli: Virumaa, Rävala, Järvamaa, Harjumaa, Läänemaa, Saaremaa, Ugandi ja Sakala 6 väiksemat munasmaakonda oli: Mõhu, Vaiga, Nurmekund,
seoses kohaliku rauatootmisega. Põllumajanduse arengut soodustas ka kästitöö areng, eriti raudesemete valmistamine. Kesmine 450 800 Hakati rajama mägilinnuseid ja neemiklinnuseid. Hakkasid kujunema külad. Hakati maa sisse peitma relvi, tööriistu ning samuti ka hõbeaardeid, milles oli ka kullatud esemeid. Noorem 1050 1200 Peamiseks elamuks oli suitsutuba, hoone mida köeti ilma korstnata kerisahjuga. Suitsutoas kuivatati ka vilja. Majanduse osas tegeleti peamiselt vahetuskaubandusega. Suhted naabritega olid valdavalt rahumeelsed. Aeg-ajalt tekkis tülisid ning tehti vastastikuseid rööv- ja sõjakäike. Olukord tõsines seoses naabruses kujunenud riiklike ühendustega. Kivikirstkalme Erilised maapealsed kalmeehitised, mida hakati ehitama nooremal pronksiajal. Ringikujuga Tarandkalme Koosnesid kiviridades või kivimüüridest, mis piirasid nelinurksed tarandit. Taara Henriku Liivimaa kroonikas nimetatakse kon. jumalaks Tarapithat, arvatakse et tegelik nimi Taara
Talirukki kasvatamisega hakkas levima kolmeväljasüsteem. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega, lisaks veel küttimise ja kalapüügiga. Arvestatav tähtsus oli metsmesindusel. Käsitööaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused. Tähtsal kohal oli relvaseppade poolt valmistatud toodang. Muinasaja lõpul valmistati rohkesti ka pronksehteid ning läksid moodi hõbeehted. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse veeti hõbedat, pronksi, rauda, soola, relvi, riideid; välja aga karusnahku ja vaha. Novgorodi ja selle ümbrust varustati viljaga. Kaubateede ristumiskohtades kujunesid varalinnalised asulad näiteks Tartu. Eestlased elasid ristpalkhoonetes, mis jagunes ahjuga köetavaks toaks ja kojaks. Elamutel puudus korsten. Järk-järgult hakkas kujunema rehielamu, mis sai järgmistel sajanditel eestlastele iseloomulikuks nii elu kui tootmishooneks
Muinasaja lõpul kujunesid Virumaal ja Põhja-Saaremaal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda, millga varustati Eesti teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Olid eraldi relvaseppad ja meistrid, kes olid spetsialiseerunud pronksehetele. Sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti 11.sajandist alates üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestis läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Eestlased tegelesid ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjadeks edasimüügiga. Tänu soodsale kohale oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn. Ehtsaid, oma
Minu arvates oli kõige saatuslikum ja otsustavam, miks sõda kaotati just meeste vähesus ja ühise diplomaatia puudumine. Olukord peale sõda. Eesti oli jaotatud 4 feodaalriigiks- Tartu piiskopkond; Saare- Lääne piiskopkond; Eestimaa hertsogkond ja Ordu riik. Igasse kihelkonda ehitati kirik. Hakkasid tekkima linnad, mis kujunesid käsitöö ja kaubanduskeskusteks. Soodsa asukoha tõttu muutus Eesti üheks tähtsaimaks kaubateeks. Tegeldi jätkuvalt vahetuskaubandusega. Kauba vahetus oli vägagi tulus, seda tõendavad maasse peidetud hõbemündid. Kaubandusse lisandus ka Hansa Liit, kuhu kuulus Eesti linnadest: Tallinn, Uus- Pärnu, Viljandi ja Tartu. Pärast vabadusvõitlust hakkas kujunema suurem kihistumine ning koormiste erinevus. Suurem osa olid talupojad, kes pidid maksma ülikutele andamit. Väike osa kohalikke olid vasallid ja osad saksastusid. Need, kes olid talupojaseisuses olid esialgu isiklikult vabad. Tasuti ka viljakümnist ja kirikule makse
Oli sõjaohu kasv, millest annavad tunnistust linnuste rajamine, relvad hauapanustena, peiteleidude sagenemine. Inimesed tegelesid põlluharimisega(alepõllundus, söödiviljelus), karjakasvatuse, küttimise, kalastuse, käsitöö ja kaubandusega. Toimusid põletusmatused, maeti olemasolevatesse tarandkalmetesse või kivikuhelikesse. Noorem rauaaeg Tegeleti põlluharimisega(künnipõllundus, adramaa), loomakasvatusega, küttimisega, kalastamisega, metsmesindusega, käsitööga ja vahetuskaubandusega. Olid nii sumb-, rida-, kui ka hajakülad. Elati rehielamutes. Enesekaitse eesmärgil moodustasid teatud külad kihelkondi. Välisohu kasvades moodustasid kihelkonnad maakondi. Ühiskond jagunes kihtideks: orjad, lihtkogukondlased ja ülikud. Toodi ohvreid. Usk hauatagusesse ellu.
*Venek. hõimud tegelesid algelise loomakasvatusega, kasvatades kitsi, lambaid, veiseid, sigu. *Selle kultuuriga võix seostada maaviljeluse algust Eestis. *Kultuuri algatajad- indoeurooplased. Muinasmaakonnad-Virumaa,Rävala,Järvamaa,Harjum.,Läänemaa,Saaremaa,Ugandi,Sakala. Tegevusalad 2at.algul-peamisex teg. alax oli maaharimine.Tegeldi ka loomapidamisega ning teatud osa oi ka küttimisel ning kalapüügil. Käsitöö arenes- toodeti ja töödeldi rauda. Tegeldi ka kaubavahetusega (vahetuskaubandusega). Ajalooallikad- Läti Henriku Liivimaa Kroonika, millest saame infi 1184-1227 aastate kohta ja Taani hindamisraamat. Eestis oma raua tootmine,leiud- sootauamaak, muinasaja lõpul kujunesid suuremad rauatoo tmiskeskused-odaotsad, mõõgapidemed, pronksehted, hõbeehted, noad, kirved,vikatid. Elanike arv Eestis 13s. algul- u.150 000 inimest ja 45 kihelkonda. Kuidas kujunes vanim elanikkond?Oletati, et kunda kultuuri elanikud tulid Euroopast. Samuti viitab osa analüüse europiidsele päritolule
(hobused, lambad kitsed etc.). rohkem peeti koduloomi. Toitu hangiti ka küttimise ja kalapüügiga.arvestatav tähtsus oli metsamesindusel. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati tasemel ning kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele- sõrmused, ketid jne. Kaubandus: eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid läänemere lääne ja lõuna rannikut venemaa linnadega. Hakkas üha tihedamini liikuma saksa kaubamehi. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega (sool, hõbe, pronks etc.) olulisel kohal oli ka vahenduskaubandus- osteti edasi müügiks. (karusnahad, vili, vaha etc). hõbedat kasutati kui maksevahendina. Talud ja külad: eestlaste elamuks oli suitsutuba. Suht väike palkidest hoone. Seal kuivatati vilja pärast lõikust. Rehielamu eelkäija. Olid erinevad külade tüübid: sumbküla- talud tihedalt koos, ridakülad, hajakülad. Kihelkonnad ja maakonnad- teatud piirkonna külad mood kihelkonna. Kokku eestis oli u 45 nii u 13 saj. Need
Nöörkeraamika kultuuri on nimetatud ka venekirveste kultuuriks. Ka see kultuur levis väga laialdlasel maa-alal. Rahvastik tegeles loomakasvatusega, maaviljelusega, jahi pidamise ja kalastamisega. Asulad paiknesid rohumaade juures. Kalmistud rajati asulatest väljapoole, kõrgematele küngastele. 5)Vahetuskaubanuds Sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti 11.sajandist alates üha enam rahvusvahelisse kaubandusse. Tegeledi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup.Vastu viidi karusnahku ja vaha. 6)Vahenduskaubanus Vahenduskaubanus tähendas seda, et kaup osteti edasimüügiks.Näiteks võidi idanaabritele müüa vilja ja selle eest saadud karusnahad, vaha jms kaubad viidi edasi Lääne-ja Põhja-Euroopa turule. Võimalik, et osa sealt saadud kaupa müüdi kasudega tagasi Venemaale.
o Noorem rauaaeg (8.saj.- 13.saj. p.Kr) Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades. Levis kolmeväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine, hiljem ka savinõude valmistamine. Tegeldi vahetuskaubandusega. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne-ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel tegeldi edukalt ka vahenduskaubandusega. Valdavalt elati maal, elamuks hakkas kujunema rehielamu. Talud moodustasid küla, teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna(45),välisohu tõttu olid kihelkonnad liitunud maakondadeks(8). Muinas-Eestis polnud veel
sissetuleku- ja jõukuseallikaks. Kaubanduslikud huvid tõid siia ka saksa kaupmehed ja nende järel ristisõdijad, kaubandusküsimused seisavad ka muistse vabadusvõitluse lätteil. Suur osa vajalikke esemeid valmistati igas peres oma jõududega. (Vahtre, L. 2004. Eesti Ajalugu Gümnaasiumile). Järjest ulatuslikumaks muutus meie esivanemate kaubitsemine lähemate naabrite – liivlaste, soomlaste, karjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, raud, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup, mis jõudis siia esmajoones läänest. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn((Mäesalu, A. , Lukas, T. , Laur, M. , Tannberg, T. 1997. Eesti Ajalugu I).
Vahenduskaubandus Elamu Suitsutuba Küla Sumbküla, riaküla, hajaküla Kihelkond Maakond Vanem Malev Eesti muinasaja lõpp 11. sajandist võetakse kasutusele talirukis Sel ajal elas Eestis vähemalt 150 000 inimest Metsamesindus Käsitöö areng Igas peres valmistati Tööriistad Tarberiistaid Ehitisi Rõivaid Liiklusvahendeid Oma ala meistrid tegid metalltöid Relvi Tööriistu Pronks- ja hõbeehteid Tegeleti vahetuskaubandusega Kaup vahetati kauba vastu Kaup osteti edasimüügiks Maksevahendiks oli hõbe Kaubandus Linnu eestis veel ei olnud Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades (suuremad linnused, asulad Tallin, Tartu) Eestis läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega (Pihkva, Novgorod) Eestisse toodi Hõbedat, pronksi, soola, relvi, riideid, luksuskaupu Eestist veeti välja Karusnahku, vaha, vilja
elanikkond, kes oleks sellega püsivalt tegelenud) · Arvestatav tähtsus oli ka metsmesindusel (mesi ainus magusaine, vaha järele nõudlus Lääne-Euroopas) · Suur osa vajalikke töö- ja tarberiistu valmistati kodus oma jõududega, kuid mõningatel aladel kujunesid välja oma käsitöömeistrid, näiteks raua tootmine ja töötlemine sepad, relvasepad, ehete valmistamine, pottsepad (XI saj. Võeti kasutusele potikeder). · Kaubeldi naabritega. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega, kuid tänu soodsale asendile oli olulisel kohal ka vahenduskaubandus. Rahvakoosolekud ja ülikud: · XI-XII sajandil oli valdav osa rahvast vabad inimesed, kes olid oma varanduslikult ja õiguslikult seisundilt enam-vähem võrdsed. · Tähtsamaid küsimusi arutati rahvakoosolekul. · Üheskoos rajati linnuseid. · Ühisvalduses olid karja- ja heinamaad · Põllumaa oli arvatavasti oli juba arvatavasti üksikperede kasutuses e eraomanduses.
tartu linna. 13.saj Vana-Vene riik lagunes, vallutasid mongolid. 12.saj eestlaste ja venelaste süjaretked. Eestlased ründasid Pihkvat ja Novgorodit. Rootslased. 800-1100-viikingiaeg. Viikingi ülikud elasid Lõuna-Rootsis. Tegid rüüsteretki Euroopase, röövisid naisi, lapsi, loomi, vara, ehteid, relvi. Viikingite kaubatee läks läbi Liivimaa, läbi Soome lahe, Narva jõe, Ladoga järve Novgorodisse ja sealt Kiievisse. Kiievist Konstantinoopolisse. Tegelesid vahetuskaubandusega millega said kasu. 12.saj kuulsaim rüüsteretk eestlased vallutasid Lõuna-Rootsis sealoleva suurima Sigtuna linna. 6. Daatumid. 9000 eKr Keskmise kiviaja algus, Kunda kultuuri algus. 4000 eKr Kammkeraamika kultuuri algus. 3000 eKr Nöörkeraamika kultuuri algus. 1800 eKr Pronksiaja algus. 500 eKr rauaaja algus. 800 pKr Noorema rauaaja algus, viikingiaeg. 1200 pKr rauaaja lõpp 1030 Jaroslav Targa vallutusretk Ugandi maakonda. 7
· Käsitöö tööriistad ja tarbeesemed valmistati ise v.a metallesemed ja keerulisemad ehted, selleks olid olemas rauatootmiskeskused Kaubandus · 11.sajandist lülituti üha enam rahvusvahelisse kaubandusse · Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. · Eestlastest kaupmehi võis kohata Pihkvas, Novgorodis ja ka Läänemere kaubanduskeskuseks kujunenud Visbys. · Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega kaup vahetati kauba vastu sisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi ja ka luksuskaubu vastu anti karusnahkasid ja vaha. · Tänu soodsale asendile oli olulisel kohal ka vahenduskaubandus kaup osteti edasimüügiks idanaabritele võidi müüa vilja selle eest saadud karusnahad, vaha jms kaubad viidi edasi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule. Võimalik, et osa sealt saadud kaupa müüdi kadusega tagasi Venemaale.
Tõusis esile metsamesindus. Vajalikud riistad valmistas iga pere ise oma jõuga, kuid raskemate asjade jaoks olid omaette meistrid. Muinasaja lõpul kujunesid suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang, nad valmistasid kvaliteetseid relvi. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele, muinasaja lõpul, mil moodi läksid hõbehted, kerkisid esile hõbesepad. Üha enam kaubeldi rahvusvaheliselt. Läänemere kaubanduskeskuseks kujunes Visby. Tegelgi peamiselt vahetuskaubandusega. Sisse toodi soola, hõbe, pronksi, luksuskaupu, välja viidi karusnahku ja vaha. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus. Eestlaste elamuks oli suitsutuba, palkidest hoone. Tegemist on rehielamu eelkäijaga. Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Eestis levisid erinevad külatüübid sumbkülad, ridakülad ja hajakülad. Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mis oli tähtsaks haldusüksuseks.
Eestlased muinasaja lõpul Tõusuaeg: rahvaarv kasvas, asustus tihenes. Peamine tegevusala maaharimine (levis talirukis). Maa suurust arvestati adramaades. Kolmeväljasüsteem (ühele põllule talivili, teisele suvivili ja kolmandale kesa). Tegeleti ka loomapidamisega, küttimise, kalapüügi ja metsamesindusega. Kujunesid välja rauatootmiskeskused. Silmapaistev oli relvaseppade toodang. Tehti pronksehteid, hõbeehteid. Rahvusvaheline kaubandus kerkis esile. Tegeleti vahetuskaubandusega ja vahenduskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvu ja luksuskaupa. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Tekkisid esimesed varalinnalised asulad, mis tekkisid tähtsamate teede ristumiskohtadesse. Elamuks oli suitsutuba (rehielamu eeskäija), mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Seda köeti ilma korstnata kerisahjuga. Erinevad külatüübid: sumbküla (Lääne-, Kesk- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal), ridakülad (Ida-Eesti voortel), hajakülad (Lõuna-Eesti).
rauda, millega varustati teisi piirkondi ning tõenäoliselt isegi naabermaid. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele. Muinasaja lõpul, mil moodi läksid hõbeehted, kerkisid esile hõbesepad. Kaubandus õitses, sisemaise kaubitsemise kõrval lülituti ühe enam rahvusvahelisse kaubandusse. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lääne- ja lõunarannikut Venemaa linnadega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Eestisse toodavateks kaupadeks olid hõbe, pronks, sool, paremad relvad, peenemad riidesordid ja muu luksuskaup, mis jõudis siia läänest. Vastu viid karusnahku ja vaha. Eestlased tegelesid ka röövretkedel saadud vara ja vangide orjadeks edasimüügiga. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal vahenduskaubandus (kaup osteti edasimüügiks). Eestlaste elamuks oli suitsutuba: suhteliselt väike 4-5 x 6 m suurune palkidest hoone, mida
Lisaks tegeldi loomapidamisega- veised, lambad, kitsed, sead, kanad.Küttimine ja kalapüük-toidu hankimiseks. Metsamesindus. Käsitöö areng:igapäevaseid tööriistu valmistasid sepad, kes kasutasid eesti soomaagist saadud rauda. Kujunesid ka suuremad rauatootmiskeskused. Eriti silmapaistev oli relvaseppade toodang. Osa meistreid oli spetsialiseerunud pronksehetele.Hõbeehted. Kaubandus: Eestit läbisid kaubateed- läänemere ja venemaa vahel.Tegeleti peamiselt vahetuskaubandusega. Eestisse toodi- hõbe, pronks, riided, luksuskaup. Vastu anti karusnahka ja vaha. Tänu soodsale asendile oli olulisel kohal ka vahenduskaubandus- kaup osteti edasimüügiks.Hõbe oli peamine vahetusväärtus.Varalinnaline asula-tartus, tallinnas. talud ja küla:eestlaste elamuks oli suitsutuba- suhteliselt väike, ilma korstnata. Talud paiknesid lähestikku ja moodustasid küla. Sumbkülad(lääne, kesk ja pähja eestis)- kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos
kui ainsat magusainet. Arenes käsitöö. Vajalikud esemed valmistati igas peres oma jõududega, keerulisematel aladel tegelesid omaette meistrid. Virumaal ja Põhja- Saaremal suuremad rauatootmiskeskused, kus sulatati sadu tonne rauda , millega varustati Eesti teisi piirkondi ning ka naabermaid. Silmapaistev oli relvaseppade toodang, valmistati kvaliteetseid relvi. Pronksehete meistrid. Moodi läksid ka hõbeehted. 11. saj lülituti ühe enam rahvusvahelisse kaubandusse. Peamiselt tegeleti vahetuskaubandusega. Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola , paremaid relvi, peenemaid riideid jm. Vastu viidi karusnahka ja vaha. Tähtsal kohal oli ka nn. vahenduskaubandus (kaup osteti edasimüügiks). Eestlaste elamuks oli suitsutuba: suhteliselt väike palkidest hoone, mida köeti ilma korstnata kerisahjuga- reheelamu eelkäija. Talud paiknesid lähestikku, moodustasid küla. Sumbkülad- talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ridakülad- talud rajati ridastikku. Hajakülad- talud
Pronks-ja rauaaeg oli eestlaste elus eriline tõusuaeg, toimus tohutu areng, mitmetes erinevates valdkondades. Kindlasti on see tingitud inimeste töökusest, sellega kaasnes ka nende elutingimuste paranemine ja koos sellega muutusid inimesed targemateks ja kavalamateks. Õpiti tundma pronksi ja rauda ning leiutati erinevaid tööriistu, millel on ka suur mõju tänapäevastele tööriistadele. Enamus vajalikke asju tehti ise, luksuslikumat kaupa vahetati läänest. Peamiselt tegeldi vahetuskaubandusega (Eestist välja: karusnahad, vaha, röövretkedelt saadu; Eestisse sisse: metallid, luksuskaubad, sool ja paremad relvad). Sellest ajast on meile ka tulnud mitmeid erinevaid sõnu ja väljendeid. Muinasaja lõpul ei kustutanud eestlased enam nälga metsloomade, vaid üksnes põllu ja karjamaa saaduste arvelt. Muinasaja lõpuks oli suur osa Põhja-Eesti külasid juba olemas. Kasutatud kirjandus: Sarapuu, Jaak. ,,Eesti Ajaloo algõpetus 1." 1994. http://ornament.dragon
11.Elatusalad muinasaja lõpul Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine, mis arenes jõudsalt edasi. Põlluharimise kõrval tegeldi loomapidamisega. Tatud osa oli ka küttimisel ja kalapügil. Arvestatavtähtsus oli ka metsmesindusel. Suur osa tarberiistu valmistati igas peres omal käel, Omaette käsitooaladeks olid kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus ka esivanemate kaubitsemine lähemate naabritega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega. 12.Elamud, külad (külatüübid) Eestlased elasid valdavalt maal. Kujunes välja universaalne rehielamu. Mitmelpool Eestis, esiotsa Saaremaal olid sumbkülad, kus talud paiknesid keset põlde tihedalt koos. Ida-Eesti voortel tekkisid ridakülad, kus rajati talud ridastikku. Lõuna-Eesti künklikul maastikul olid hajakülad., kus talud paiknesid üksteisest kaugemal. 13.Kihelkonnad ja maakonnad Teatud piirkonna külad moodustasid kihelkonna, mis oli Eesti tähtsaimaks
paiku. Kasutati juba kolmeväljasüsteemi. Põllumaa suurust arvestati adramaades (8 - 12 ha). Eriti hästi arenes ka käsitöö, milles toimus spetsialiseerumine. Omaette käsitööaladeks olid kujunenud eelkõige raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus eestlaste kaubitsemine lähemate naabrite liivlaste, soomlaste, jarjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Kuid tänu oma soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal ka vahenduskaubandus, kus kaupa ei ostetud ainult enda tarbeks vaid ka edasimüügiks. 4 VAHETUSKAUBANDUS VAHENDUSKAUBANDUS Lääne-Euroopa Eesti Lääne-Euroopa Eesti Ida- Euroopa
Paremat pilti ei leidnud. Muinasaja lõpp - 11.-13. sajand. Elanike arv küündis umbes 150 000. Põhiliseks elatusalaks oli maaharimine, kuid toidu hankimiseks tegeleti veel küttimise, kalapüügi ja loomakasvatusega. Käsitööaladest olid tähtsamad ehte ja tööriistade valmistamine. Nenega tegelesid sepad. Tänu soodsale asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel, tegeldi edukalt vahenduskaubandusega ja vahetuskaubandusega. Vahetusväärtuseks oli kujunenud hõbe. Elamuks oli välja kujunenud suitsutuba, mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Suitsutuba peetakse rehielamu eelkäijaks. Ühetoaline elamu, millel puudus korsten. Talud moodustasid endiselt küla. Kuid tähtsamateks haldusüksusteks said kihelkonnad, mida oli muinasaja lõpuks 45. Muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine maakondadeks. Varem arvati, et enamik Eesti elanikest olid varanduslikult ja õiguslikult võrdsed. Kuid viimasel ajal
kojaks; rehes kuivatati vilja Tegevusalad: •maaharimine, oma aja kohta üsna kõrgel tasemel. Kolmeväljasüsteem- ühel põllul talivili, teisel suvivili, kolmandal kesaks(väli, millega valmistatakse ette taliteravilja kasvatamist) •loomapidamine- veis, hobune, lammas, kits, siga, kana •küttimine ja kalapüük sisevetel •metsmesindus-mesi ainus magusaine,vahale suur nõudlus Lääne- Euroopas •käsitöö alad (raua tootmine ja töötlemine). •Tegeldi vahetuskaubandusega, vahenduskaubandusega. Vanemad –arukamad ja mõjukamad mehed, kelle oli kõrgem ühiskondlik positsioon (küla- ja kihelkondadevanemad) valiti rahvakoosolekutel. •Ühe versiooni järgi oli enamik elanike varanduslikult ja õiguslikult enam-vähem samal tasemel. •Teise versiooni järgi oli muinasaja lõpul varanduslik ebavõrdsus suur- valitsev kiht suurmaaomanikud, kellest valiti ka vanemad. Malev – põhiline väeüksus maakonnas, mis koosnes jala- ja ratsaväest USUND:
Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõigus ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse. Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida- Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit. Danzig, Praha). Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus
Riigi sekkumiseta püsib selline kokkulepe aga vaid senikaua, kuni kasutusel on täisväärtuslik kaupraha, st kaup, millel on väärtust ka siis, kui teda ei saa kasutada rahana. Täisväärtuslik kaupraha omanik võib olla kindel, et ta ei kanna kahju, kui tema käes olevat kaupa enam rahana ei tunnustata, sest ta saab seda kasutada ka muul otstarbel, näiteks valada kuldmündid ümber eheteks. Kauprahaks on kivid, pärlid, teokarbid, nahad, riidetükid, relvad, ehted, aarderaha, kangiraha. Vahetuskaubandusega seotud ebamugavuste vältimiseks võib maksevahendina kasutada ühte teatud kaupa. Sellist maksevahendina kasutatavat rahavormi nimetatakse kauprahaks. Ühe kauba vahetamine raha vastu ja seejärel omakorda raha vahetamine mõne muu kauba vastu võib muuta tehingud esmapilgul veel keerukamaks. Lähemal vaatlusel aga selgub, et ühe teatud kauba vaatlusel aga selgub, et ühe teatud kauba kasutamine maksevahendina lihtsustab koguprotsessi
kokkulepe aga vaid senikaua, kuni kasutusel on täisväärtuslik kaupraha, st kaup, millel on väärtust ka siis, kui teda ei saa kastada rahana. Täisväärtuslik kaupraha omanik võib olla kindel, et ta ei kanna kahju, kui tema käes olevat kaupa enam rahana ei tunnustata, sest ta saab seda kasutada ka muul otstarbel, näiteks valada kuldmündid ümber eheteks. Kauprahaks on kivid, pärlid, teokarbid, nahad, riidetükid, relvad, ehted, aarderaha, kangiraha. Vahetuskaubandusega seotud ebamugavuste vältimiseks võib maksevahendina kasutada ühte teatud kaupa. Sellist maksevahendina kasutatavat rahavormi nimetatakse kauprahaks. Ühe kauba vahetamine raha vastu ja seejärel omakorda raha vahetamine mõne muu kauba vastu võib muuta tehingud esmapilgul veel keerukamaks. Lähemal vaatlusel aga selgub, et ühe teatud kauba vaatlusel aga selgub, et ühe teatud kauba kasutamine maksevahendina lihtsustab koguprotsessi
ühiskonnastruktuur (ülikud, nn vabad inimese, orjad), tegevusalad ja sõjaline tase. Muinasaja lõpusajanditel kasvas eestlaste rahvaarv jõudsasti ja asutus tihenes. Eestis võis olla u 150000 inimest. Kõige tihedamini oli asustatud Põhja- ja Lõuna- Eesti ning Saaremaa. Peamine tegevusala oli maaharimine, selle kõrval tegeleti loomapidamisega, peamiselt kasvatati koduloomi, eriti veiseid, Lääne-Eestis, kus oli enam rohumaid. Arenes kaubandus, tegeldi põhiliselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Tänu soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal ka vahenduskaubandus. Kaubitsemiskohad kujunesid tähtsamate teede ristumiskohtades, kus paiknesid kesksed linnused ja asulad. Üks selline hakkas kujunema Tartus, ranniku tähtsaimaks kaubanduskeskuseks muutus Tallinn. Tegeleti ka vangidest orjade edasimüümisega ja raua tootmisega. Rauaajal suurenes varanduslik ebavõrdsus. Valitseva kihi moodustasid rikkamad suurmaaomanikud, kelle hulgast valiti ka vanemad
paiku. Kasutati juba kolmeväljasüsteemi. Põllumaa suurust arvestati adramaades (8 - 12 ha). Eriti hästi arenes ka käsitöö, milles toimus spetsialiseerumine. Omaette käsitööaladeks olid kujunenud eelkõige raua tootmine ja töötlemine. Järjest ulatuslikumaks muutus eestlaste kaubitsemine lähemate naabrite liivlaste, soomlaste, jarjalaste, vadjalaste ja balti rahvastega. Tegeldi peamiselt vahetuskaubandusega, kus kaup vahetati kauba vastu. Kuid tänu oma soodsale asendile oli eestlastel olulisel kohal ka vahenduskaubandus, kus kaupa ei ostetud ainult enda tarbeks vaid ka edasimüügiks. VAHETUSKAUBANDUS VAHENDUSKAUBANDUS Lääne-Euroopa Eesti Lääne-Euroopa Eesti Ida-Euroopa metall, sool, karusnahad, vili karusnahad, vaha
Põlluharimises tuli vana kaheväljasüsteemi kõrval talirukki levikuga alates 11. saj. aina enam kasutusele kolmeväljasüsteem, mille puhul üks osa põldudest oli talivilja, teine suvivilja ja kesa all (puhkas). Koduloomadena peeti veiseid, sigu, lambaid, kanu ja hobuseid. Peamisteks töö- ja veoloomadeks olid härjad. Laienes kaubavahetus naabritega. Eestit läbisid kaubateed, mis ühendasid Läänemere lõuna ja läänerannikut Venemaa linnadega. Tegeleti ka vahenduskaubandusega ja vahetuskaubandusega. Novgorodi ja selle tagamaid varustati viljaga. Vilja eest saadud karusnahad, vaha ja muu toormaterjal viidi edasi Lääne- ja Põhja-Euroopa turule. Kaubateede äärde tekkisid linnalised asulad. Ranniku tähtsaimaks kaubanduslinnaks kujunes Tallinn, mida on esmakordselt oma 1154 aastal valminud maailmakaardil nimetanud Araabia õpetlane Abu Abdallah Muhammad al-Idrisi Koluvani nime all. Eestis polnud 13. saj. algul veel oma riiki
s e õ i g u s e a l a l . L ä ä n e m e re l j ä rg i t i Vi s b y mereõigust.Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtuspeamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikusmõttes olemasolevad linnad said linnadeks õiguslikus aspektis alles pärast anglonormannide sissetungi 12.sajandi lõpul.Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas ka enne linnaõiguste saamist.Õiguslik määratlus: (läänes) Linn kui vabade kodanike kogukond, mis ise end reguleerib, on olemas juriidilisedõigused, organid, mis seda juhivad.Ülesandeks oli reglementeerida mingi piirkonna administreerimist, tagada selle piirkonna elanike õiguslik kaitsening anda alus varanduslikele tehingutele.Iseloomustus: Seisuslikkus,
Tihtipeale tähendas linnaõiguse andmine tõepoolest linna asutamist, tuues kaasa kas senise maa-asula ümberkujundamise või täiesti uue asumi sünni. Sisuliselt linnana toimiva asula elu struktureeris linnaõigus ümber, tugevdades või muutes seniseid arengutendentse. Kahel erineval alusel oleva, erinevatest määratlemisviisidest lähtuva linnaajaloo tulemused ja käsitlused ei tarvitse kattuda. Majanduslikus mõttes olid linnad kui vahetuskaubandusega tegelevad rahvarohked ja komplekssed asulad Ida-Euroopas olemas enne linnaõiguste saamist. Arheoloogiliste leidude põhjal võib öelda, et juba 10. sajandil eksisteeris mere ääres ja jõgede kallastel rida kaubanduskeskusi (näit. Danzig, Praha). Õigusajaloo mõttes toimus massiline linnade asutamine Ida-Euroopas alles ajavahemikus 1150-1350 ning lähtus peamiselt Saksa eeskujudest (Lübeck, Magdeburg). Analoogiline situatsioon oli ka Iirimaal, kus majanduslikus mõttes
annaabi.ee 
