Igasse kihelkonda ehitati kirik. Hakkasid tekkima linnad, mis kujunesid käsitöö ja kaubanduskeskusteks. Linna eristas külast linnaõigus. Linnaõigus oli õigusnormide kogum, mis reguleeris elu linnas. Tekkisid sellised linnad nagu Tallinn, Vana- ja Uus- Pärnu, Haapsalu, Paide ja Viljandi. Alates 11. sajandis muutus kaubandus rahvusvaheliseks. Soodsa asukoha tõttu muutus Eesti üheks tähtsamaiks kaubateeks, mis säilis ka pärast Vabadusvõitlust. Tegeleti peamiselt vahetuskaubandused Eestisse toodi hõbedat, pronksi, soola, paremaid relvi, peenemaid riidesorte ja muud luksuskaup. Vastu viidi karusnahku ja vaha. Oluline osa oli ka vahenduskaubandusel - kaup osteti edasimüügiks. Idanaabritele müüdi näiteks vilja ning sealt saadud karusnähku ja vaja viidi Lääne- ja Põhja- Euroopa turule. Kaubavahetus oli vägagi tulus seda tõendavad maase peidetud hõbemündid. Üldise vahetusväärtusena oli tuntud hõbe. Pärast
annaabi.ee 
