ülestähendamises ja mäletamise viiside vahel. Ajaloolastel on tarvis uurida mälu kui ajalooallikat, et analüüsida mälestuste usaldusväärsust. Alles 20. sajandi ajaloolased hakkasid mõistma suulise ajaloo tähtsust. Tuli ju silmas pidada, et paljudesse vanadesse kirjalikesse allikatesse on talletatud ka suulisi tunnistusi ja traditsioone. Mälestusi mõjutavad nii nende edasiandmise ühiskondlik korraldus kui ka vahenduskanalid, mida seejuures kasutatakse. Vahenduskanaleid on viis: 1. Suulised traditsioonid. Viimase 30. aasta jooksul on ajaloouurimises toimunud nihe. Nimelt lootus objektiivseid fakte tuvastada on kahanenud ja huvi narratiivi sümboolsete aspektide vastu on suurenenud. 2. Memuaarid ja muud kirjalikud ülestähendused. Sellega on muidugi probleem, kuna neid lugedes me loeme mingite mälestuste teisendusi kirja vahendusel. 3. Kujutised. Maalid, joonistused, fotod, monumendid, hauakivid jne - need kõik
realiseeritakse rolle. Seepärast on otstarbekas eristada suhtlemisvõtteid, mida ametlikus suhtluses kasutatakse. Tervikuna võib neid nimetada ametisuhtlemiseks, mis on organisatsiooni toimimiseks vajalike rollide väljakujunenud realiseerimisviisid. Ametisuhtlemises kasutatakse kirjalikku ja suulist suhtlemiskanalit ning protsess võib osavõtjatele olla nii vahetu-vahendatud kui ühe- ja kahepoolne. Vahendatud suhtlemises kasutatakse erinevaid vahenduskanaleid (nt paberile kirjutamine ja telefoniga rääkimine), kuid vahetus suhtlemises on osalised üheaegselt ühe füüsilises keskkonnas ühises suhtlemissituatsioonis. Ühepoolse suhtlemise korral domineerib üks suhtlemispool, kusjuures kahepoolsel suhtlemisel jaguneb suhtlemise intensiivsus ning mõju partnerite vahel võrdselt. Kui võrrelda ametisuhtlemist tavasuhtlemisega, siis viimases võib inimene keskenduda oma emotsionaalsete või ratsionaalsete vajaduste
annaabi.ee 
