" Von Glehn ei nikerdanud ainuüksi eriskummalist mööblit. Oma tornilaadsete soppide, sakmelise katuseääre ning pooleldi maa-aluse sissepääsuga meenutab hoone paljus keskaegset linnust. Eriti võimsa ja sihvakana mõjub lossi tagakülg, kuna loss on ehitatud otse klindinõlvale. 1910. a alusatati pargis vaatetorni ehitamist. Selle tippu paigutati pikksilm, mida huvilised võisid tasu eest kasutada. Tornis asus Glehni "värkstuba", vahekorruseid kasutati õunahoidlana. Lossipark 19. sajandi lõpukümnenditel jättis Nicolai von Glehn Jälgimäe mõisa oma poja järelevalve alla, et ise Nõmmele asuda. Meeldima hakanud koha Mustamäe nõlval sai Glehn Harku mõisnikult Ungern-Sternbergilt, andes vastu tükikese Jälgimäe mõisast. Lossiparki maetud lemmikhobuse hauale kerkis obelisk, lossi kõrvale laoto kividest kahe väikese basseiniga palmimaja. Lossi tänava äärse pargi rajas Nicolai von Glehn 1896.
ehitamise ajal äpardus - pea kukkus otsast ära. Lohele tehti uus pea, vana aga jäeti maa seest välja vaatama nagu tungiks teine lohe maa-alt välja. Tõenäoliselt moodustas lohe koos Kalevipojaga ühise kujudegrupi - küllap Niebelungide saaga mõjul, mida Glehn kahtlemata paremini tundis kui Kalevipoja lugu. Vaatetorn 1910.aastal alausatati pargis vaatetorni ehitamist. Selle tippu paigutati pikksilm, mida soovijad võisid tasu eest kasutada. Tornis asus Glehni "värkstuba", vahekorruseid kasutati õunahoidlana. 8 Palmimaja 1898-1900 valmis Nikollai von Glehnil tema tänapäeva kõige hinnatum arhidektuuri teos nn. palmimaja. See kummaline ehitis valmistati raudkivist ja põhjapoolt kaeti see mullaga, lõunapoolt tehti sissepääs. Laeks sai tsemendiga tugevdatud ja kividega tipitud raamistik, mis täideti värviliste ja valgete klaastahvlitega nii, et hoonel oli looduslik valgustus
ehitavad sakslased "... väga tugeva puust torni, mille nad valmistavad osavalt suurtest ja väga kõrgetest puudest kaheksa päevaga linnusega ühekõrguse." Torni piiratava objekti poolne külg ja sageli ka kaks külgmist seina olid lattidega kaetud. Lisaks kaeti torn väljapoolt märgade loomanahkadega, et vastane seda põlema ei süütaks ja et kaitsta tornis viibijaid noolte eest. Torni liigse raskuse vältimiseks oli see ju ehitatud metsakuivast puust. Sel eesmärgil välditi ka vahekorruseid ja treppe ning torni roniti tagumise kaldredeli abil. Torni liigutamiseks kasutati selle alla pandud ümaraid palke, mille peal seda linnusele vintside ja inimjõu abil järjest lähemale nihutati. Rajati kuni 20 meetri kõrguseid torne. Piiramistorni müürini nihutamine nõudis küllaltki tasast pinnast ja sageli ka müüri ees paikneva vallikraavi täitmist. Kuna torni rajamine oli töömahukas, siis rajati neid vaid suuremate piiramiste ajal.
annaabi.ee 
