Eestlaste vabaduse järgjärguline kokkuvarisemine keskajal
Piiskoppidele pidid alluma vastristitud, olles nendes kiriklikes ja poliitilistes
raamides vabad täisõiguslikud alamad ja kiriku liikmed. Mõõduandvaks on sealjuures paavstile
veendumus: nii saab ristiusk kõige paremini siin maal levida ning püsima jääda ja nii jäävad
need maad kõige paremini paavsti otsekohese valitsuse alla. Jätkuvad ristisõjad peavad
piiskoppide valitsust selles mõttes kinnitama ja vastristituid kaitsma ning usus kinnitama.
Paganausu poole hoidjate vaenuavaldused ristiusu poole hoidvate suguvendade vastu
nõrgendasid eestlaste ühist fronti ja sundisid noorkristlasi abi ning tuge sakslaste juurest otsima
ja nendele selle tõttu enam alistuma, kui seda muidu ehk tarvis oleks olnud.
Eeskätt paganausu poole hoidjad ei taha võõra valitsusega hästi leppida, liiatigi et võimumehed,
iseäranis ordumehed vägivallategusid toime panevad ja paavsti antud lubadusi pärismaalaste
suhtes jämedasti rikuvad