Inimene ise on oma õnne kõige suurem vaenlane
Paistis, et nõnda
mõtles Oru Pearu, kes tööd rügada ega alati heaga katsuda ei viitsinud. Oma kavalate võtetega
teenitud jõukus teda ülima meelerahuni ei viinud, kontrastiks igavale argielule meeldis talle
eelkõige Andresega rehnutti pidada ning konfliktidest võitjana väljudes külameeste austust
nautida. Pearu vimkad aga tirisid enda võrku peagi ka senini tõe ja õigusega alati ausalt
võidelda püüdnud Andrese ning muutusid rutiinseteks kohtuskäimisteks ning igaveseks
vaenuallikaks, mis mõlemale perekonnale vaid lõpuks muret tekitas.
Andrese elu eesmärgiks ning suurimaks õnne väljundiks oli tema Vargamäe. Mehel olid
suurejoonelised plaanid teha kehvast maast viljakandev korralik põllumaa ja rajada jõukas
talu paljude järglastega. Andres lootis, et tema lapsed, kes Mäe talus üles kasvavad ning
Vargamäele oma nooruse pühendavad, viivad ellu selle, mida ta ise oma eluajal ei suuda.