saaks... 7. Liuväljal- lugu kolmest poisist, k ellest üks tahtis haiget saanud tüdrukule appi minna, aga kartis teiste pilke alla sattumist. 8. Tasus kätte- lugu sellest, kuidas Aljoška võttis Katja vesivärvid ja ajas need laiali, ise tegu salates. Katja tahtis poisile kätte maksta. Aljoša rons puu otsa peitu ja kukkus sealt alla. Slle asemel, et vihane olla ja parastama hakata, läks Katja poisile appi ja viha oli unustatud. 9. Harakad- lugu kolmest harakast, kes nii kõvasti vadistasid, kuskil ei saanud keegi asu, kuniks kolme tütarlapse jutuvadin osutus võrdseks nendega ja pidid ise ära lendama. 10. Kolm koolivenda- lugu sellest, et Vitja oli kaotanud ära okma võileiva. 47 Küsimata , kuhu ta selle kaotas, murdis Volodja oma leiva pooleks ja ulatas Vitjale. 11. Sinised puulehed- lugu kadedast Katjast, kes korduvate pküsimiste
käratsedes nagu indiaanlased. Iga vastutulija pidi teed andma, kui ei tahtnud jalgu jääda ja puruks trambitud saada; kole oli seda näha. Lapsed pistsid inimestekarja eest ptehku, pujudes ja katsudes, et eest minema said. Kõik aknad tee ääres olid täis naistepäid, iga puu otsas oli neegri-g poiss; noorhärrasid ja preilnasid vahtis igast aiast. Niipea kui rahvakari lähenes, taganesid kõik ja kadusid kaugemale. Paljud naised ja tüdrukud nutsid ja vadistasid surmani hirmunult. Sherburni lattaia ees trügiti nii tihedasse mütsakusse kui vähegi saadi; kära oli nii suur, et oma häält ei kuuldud. Oli väike paarikümne küünrane hoov. Keegi hõikas: 355 «Aed maha! aed maha!» Siis kuuldus raginat, rebimist, sikutamist, purustamist -- ja aed oligi maas. Rahvasumma esimesed read veeresid õue nagu lained. Just siis astus Sherburn oma väikese majaesise veranda katusele, kaheraudne püss käes; ta
samas majas. Ta tungis rahvahulgast läbi ja astus teadvuse kaotanud Athose juurde. Kuna kogu see kära ja tunglemine arsti ainult segas, nõudis ta kõigepealt musketäri kõrvaltuppa kandmist. Härra de Treville avas otsekohe ühe ukse ja näitas teed Porthosele ja Aramisele, kes kandsid oma sõpra kätel. Selle grupi järel kõndis arst, ja arsti järel sulgus uks. Nüüd muutus härra Treville'i kabinet, tavaliselt nii püha koht, ootetoa osakonnaks. Kõik vadistasid, seletasid, karjusid kõva häälega, vandudes ning kirudes ja kuradile saates kardinali ning tema kaardiväelasi. Hetke pärast tulid tagasi Porthos ja Aramis, kuna arst ja härra de Treville olid jäänud haavatu juurde. Lõpuks ilmus ka härra de Treville oma kabinetti tagasi. Haavatu oli tulnud teadvusele; arst teatas, et sõpradel pole põhjust musketäri seisukorra üle rahutust tunda, tema nõrkus oli tingitud ainuüksi verekaotusest.
annaabi.ee 
