A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Ta nuttis ohtralt. Ent d'Artagnan-poja
kiituseks olgu öeldud, et kuidas ta ennast ka ei pingutanud, et jääda kindlaks, nagu on
sobiv tulevasele musketärile, sai loomus temast siiski võitu ja ta valas hulga pisaraid,
millest suure vaevaga suutis pooli varjata.
Noormees asus samal päeval teele, varustatuna isa kolme kingitusega, milleks olid,
nagu juba öeldud, viisteist eküüd, hobune ja kiri härra de Treville'ile. Nõuanded olid
enesestmõistetavalt antud pealekauba.
Taolise vademeekumiga varustatult oli d'Artagnan nii moraalselt kui ka füüsiliselt
Cervantese kangelase täpne koopia, kellega me teda nii õnnelikult võrdlesime, kui meie
ajaloolasekohustused tegid vajalikuks tema portree visandamise. Don Quijote pidas
tuuleveskeid hiiglasteks ja lambakarju armeedeks, d'Artagnan pidas iga naeratust
solvamiseks ja iga pilku väljakutseks. Sellest tuleneski, et Tarbes'ist kuni Meung'ini
hoidis ta kätt alati
10
rusikas ja haaras mõõgapideme järele kümme korda päevas