Nende talude majandusliku kandevõimet mõõdeti adramaades. Adratalupoegade õiguslik seisund oli ühesugune, kuid talude suurusel oli väga suur vahe ja sellest tulenevalt erines perede elulaad. Rahvaarvu kasvades asutati uusi talusid, kuid uute maade ülesharimine oli vaevaline, pidid nemad maksma vähem koormisi. Selliste talude peremehi nimetati üksjalgateks. Muust talurahvast soodsamas olukorras olid nn vabad, kes jagatakse omakorda maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad olid tõenäoliselt ülikute pojad kes olid vabastatud talupoeglikest koormistest, kuid kes selle eest pidid teenima sõjakohustust kergeratsaväelasena. Vabatalupojad olid need, kes olid end adratalupoegade koormistest raha eest lahti ostnud. Külaühiskonna alumise kihistuse moodustasid vabadikud ehk maata või vähese maaga, põhiliselt palgatööst elatuvad talupojad, sulased ning teeniad, kes müüsid oma tööjõudu pikemaks ajaks (tavaliselt aastaks) ja
vasallidele seepärast oli veel palju väikseid koormisi) 4. Jõukus hakkas kasvama suuremate ekspordivõimaluste tõttu 5. Õigus ja kohustus sõjateenistus 6. Kirikute, linnuste, teede ehitamise kohustus (raske, kuna enamik neist rajati 13-14 sajand) 7. Jagati adratalupoegadeks (maa suurus 0,5-5adramaad), üksjalgadeks (adratalupoegade nooremad pojad, asutasid oma väikese talu), vabatalupoegadeks (tasusid koormised rahas, ei käinud teotööl), maavabadeks talupoegadeks (omas talu) Lääniaadli teke: 1. Pärast maade jagamist tuli need keskaegse Euroopa mudeli järgi üles ehitada 2. Maa kindlustamiseks hakati rajama linnuseid 3. Neis hakkasid elama rüütlitest läänimehed, kes pidid maad kaitsma 4. Vakuspeod peeti koos ühiseid söömaaegu talupoegade ja vasallidega 5. Maa eest maksti ülikutele andamit 6. Kiriku-, kohtu-, haldusvõim maaisandal 7. 13
lahkhelisid 10.Mida tähendab väide, et keskaegne ühiskond oli agraarühiskond? Iseloomusta talupoegade sotsiaalset liigitust. Põhiline kasum, elatis jm saadi põlluharimisest ja viljast. Talupojad liigitati: Adratalupoegadeks, nimetus tuli adramaade arvestamisest Üksjalgadeks, kes olid adratalupoegade nooremad pojad, kes tallu ei mahtunud ja kes oma talu rajasid. Pidid tegema ühe jalapäeva mõisale Vabatalupoegadeks, tasusid koormisi rahas, olid teotööst vabad Maavabad talupojad –ei maksnud makse, ainult ratsaväekohustus 11.Kuidas muutus talupoegade õiguslik seisund 15. sajandil? Pärisorjuse tunnused ja põhjused. Miks piirati talupoegade liikumisvabadust? 15.sajandil parandas Vana-Liivima jõukus veidi ka talupoegade olukorda. Kui taluperemees said mõisaga hästi läbi, oli tal isegi võimalik koguda veidi jõukust. Pärisorjus Sunnismaisus Keeld vabalt elukutset valida
kõik praegused ja endised saareelanikud, kes vähegi on seotud merega. Kiriku väravas oli kunagi häbipost ja läheduses seisis Vabadussõja monument ning nii kogu vene aja. Vormsi kirik rajati vakuste piirile, varem oli Borrbys ja Busbys ka kabel14. Kirikust loodes asuv Vormsi kalmistu on Eesti omapärasemaid ja üks suurimaid säilinud, selle vanemas osas on säilinud hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngariste, mida hakati kasutama Rootsi ajal. Vormsi Rootslased jäid tsaarivõimu ajal vabatalupoegadeks ja elasid nn Rootsiõigeusu järgi, kuid 1882 jõudis Vormsilt Kärdlasse babtistlik mõtteviis15. Elades Rootsi emamaast kaugel ja eraldatuna, säilitasid nad vanad tavad, kogukondliku elukorralduse ja arhailise murdekeele. Elatuti merekaubandusest, kalapüügist ja karjakasvandusest. Vormsil kasvatati vilja ja kartulit, peeti veiseid, lambaid ja sigu.16 Säilinud on endisaegne teede- ja taludevõrk, enamik teed on kruusateed. Vormsi saarel
ja rannikule läks keskajal rohkem rahvast elama. Talurahva sotsiaalne liigendus-Kui rannarootslased välja arvata, siis Eesti talurahvas oli ja jäi etniliselt homogeenseks.Seevastu varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad üksteisest tunduvalt erinevateks rühmadeks.Kõige arvukama kihi moodustasid adratalupojad, kes pidid maksma maaisandale teokoormist.Muust talurahvast soodsamast olukorras olid nn vadad, kes jagatakse omakorda maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Keskaja lõpul ilmusid allikatesse vabatalupojad. Koormised-Mõisapõldude harimiseks kasutati talupoegade tööjõud ja töövahendid. Siit tekkis uus koormiste liik- teokohustus. Algul oli see veel perioodiline talgutesarnane töö, keskaja lõpul mõisapõldude laienedes hakkas aga teopäevade hulk suurenema. Talurahva olukord-Talupojad ei ole isiklikult vabad, vaid kuuluvad maa külge, mida nad harivad, s.t kujunes välja sunnismaisus
Varanduslikult ja õiguslikult jagunesid talupojad erinevatesse rühmadesse. 16.saj teisel poolel kadusid sotsiaalsed erinevused talupoegade vahel. Kõige rohkem adratalupoegi pidid maksma andameid ja kandma teokoormisi, adramaades mõõdeti. Õiguslik seisund ühesugune, aga jõukuselt olid erinevad. Suurtes taludes võõras tööjõud. Adratalunike pojad asutasid uusi talusid, nende koormised väiksemad. Nende peremehed üksjalad. Vabad jagati maavabadeks ja vabatalupoegadeks. Maavabad ülikute järeltulijad, neile kuulus talu alama lääniõiguse alusel, nad olid isiklikult vabad ja ka koormiseid polnud, olid kohustatud ainult kandma sõjateenistust kergeratsaväelasena. Nad pidid ise maad harima, kuna neile ei kuulunud talupoegi. Vabatalupojad olid end koormistest raha eest lahti ostnud. Neid oli kõige rohkem maaisandate isiklikes valdustes. Adratalunike koormistest olid vabastatud ka möldrid, kõrtsmikud, sepad, puusepad ja mõisaametimehed.
annaabi.ee 
