Eesti iseseisvumine 1918
välisminister J. Poska rahukongressile Pariisis 10. Veebruaril 1919. Märkides, et Eesti on end
Maanõukogu aktiga 24.veebruarist 1918 kuulutanud rahvaste enesemääramise õiguse põhjas
iseseisvaks vabariigiks, palus meie välisminister rahukonverentsil tunnustada Eesti iseseisvust
ja lubada meie esindajail osa võtta konverentsi tööst. (Eesti Vabadussõda 1918 1920 II,
1997).
Detsembri lõpul 1918 teatati Eestile Soomest vabatahtlikke organiseeriva ,,Eesti aitamise
komitee" poolt vabatahtlikkude korraldamisega ei ole jõutud veel niikaugele, et nad oleksid
täiesti varustatud ja relvastatud. Eesti pea- ja sõjaminister vastas selle peale Soome, et
varustamine ei ole esialgu tähtis, frondile on tarvis saata uusi oma mehi koos soomlastega, et
tõsta meeleolu ja kindlustada väerinda. Puuduolev relvastus muretsetakse Tallinnas. Kindral
Tõnisson teatas frondil, et tema käsutuses seisvate õige väheste jõududega suudetakse veel
annaabi.ee 
