Mis puutub ekspeaminister Pätsi suurtesse äridesse Nõukogude Venemaaga, siis valitses selles osas mõne aasta jooksul tõesti tõeline buum ja selles lõid kaasa paljud nimekad isikud, mitte ainult tema. Esialgu saadi tohutuid kasumeid ja näis, et ainus probleem on lahtise raha puudus. Laene võeti ja anti erakordselt kergekäeliselt. Oma osa selle meeleolu kujunemisel oli ka Eesti Panga kogenematusel. Loo peategelasi suurärimeeste mured eriti ei puuduta. Nemad saavad kätte oma Vabadusristid, mis on igati tõepärane. Vabadusrist oli asutatud küll 24. veebruaril 1919, kuid nende kättejagamine toimus peamiselt sõja järel. Statistika näitab, et kui Eesti sõjaväes tervikuna sai Vabadusristi iga viiekümnes sõdur, siis õppursõdureist iga kaheksas. Mõnegi kooli ajalugu näitab, et äsjaste õppursõduritega tekkis ka probleeme. Sõjas käinud ja surma näinud poisid ei suutnud enam olla «lapsed» ega alluda toonasele küllalt rangele koolikorrale
sama aasta 1.novembril vene valgete Põhka-armee üksikkorpusesse ( hilisem Loodearmee ), kus oli 20. detsembrini 3. Rezitsa polgu ülem. Järgmisel päeval, 21. detsembril 1918, tuli Eesti sõjaväkke ja määrati 1. jalaväepolgu ülemaks. Osales oma polguga Eesti puhastamises punaväest ja Viru rinde kaitsel. 21. oktoobril 1919 määrati ta 1. diviisi ülema abiks ja seejärel sama diviisi ülemaks. 13. veebruaril 1920 ülendati ta kindralmajoriks. Vabadussõja teenete eest sai O. Heinze Vabadusristid I/2 ja II/3, Läti Karutapja ordeni III ja II järgu, Poole Sõja Risti ja talumaa. 1920. aasta lõpul viidi O. Heinze üle 2. diviisi ülemaks ja sealt juulis 1921 uuesti 1. diviisi ülemaks, millist ametit pidas 1. oktoobrini 1921; seejärel oli ta Sõjaministeeriumi Nõukogu alaline liige. 17. oktoobrist 1932 kuni 20 .maini 1933 oli veelkord 1. diviisi ülem, seejärel Kaitseministeeriumi Nõukogu liige. 1. maist 1936 lahkus O. Heinze vanusepiiri täissaamise tõttu sõjaväeteenistusest
annaabi.ee 
