niiskuse väärtused. 3. Töö käik. Määrame õhuniiskuse karakteristikud aspiratsioonpsühromeetri abil. Kui mõõtmiseks on tarvis psühromeeter viia ruumist välja, siis on vaja oodata kuni mõõteriist omandab välisõhu temperatuuri (selleks kulub suvel 15 talvel 30 minutit). Viis minutit enne vaatlustähtaega tuleb "märg" termomeeter niisutada ja aspiraatori vedru üles keerata. Seejärel asetame psühromeetri vaatluskohale ja jälgime "märja" termomeetri näitu. Kui "märg" termomeeter on saavutanud madalaima näidu (näit mõnda aega ei muutu), paneme kirja nii "kuiva" termomeetri nädu t kui ka "märja" termomeetri nädu t´. Suvel kulub stabiilse näidu saavutamiseks 4 - 5, talvel umbes 10 minutit. Kui "märja" termomeetri näit on alla 0º C, tuleb vaadata kas "märjal" termomeetril on veekiht (allajahtunud vesi) või jää, sest küllastava veeauru rõhk on
see punkt muutub uueks võnkumiste levitajaks. Nii ongi iga lainefrondi punkt sekundaarlaine allikaks. Sekundaarlainete interfereerumise tulemusena tekib uus lainefrondi asend. Lõpmatu hulga lainete liitmise lihtsustamise eesmärgil jaotas prantsuse teadlane Fresnel (1788- 1827) lainefrondi tsoonideks. Tsoonide asetus lainefrondil aa oleneb väljapunkti P asukohast, milles sekundaarseid laineid liidetakse. Tsoonid joonistatakse punkti O ümber, mis on vaatluskohale P kõige lähem punkt lainefrondil. Naabertsoonidest tulevate lainete käiguvahe on /2 ,Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv Fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinimum. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsiooni maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide
Kuna päikese asend taevas muutub oluliselt sõltuvalt kella ja aastaajast ning kiirguse intensiivsus ja hulk mingis punktis on tugevalt mõjutatud pilvedest, puudest, hoonetest ning teistest ümberkaudsetest objektidest, siis ei ole see valgustingimuste tagamisel usaldusväärne allikas. Otsekiirguse langemist tubadesse esemetele tuleks vältida ja lasta kiirgusel langeda hajuskiirgusena. 37. Hajuskiirgus Kiirgus, mis langeb vaatluskohale peale hajumist. Esineb molekulaarne ja aerosoolne hajumine. Hajuskiirgust mõjutavad päikese kõrgus, pilved, sademed. 38. Silma valgustundlikkuse kõver Iseloomustab sama energiaga kiirguse poolt tekitatud aistingu tugevuse sõltuvust valguse lainepikkusest. 39. Kandela Valgusallika valgustugevuse ühik. Üks kandela on valgustugevus, mis võrdub 1/60cm2 suuruse pinna kiirgusega plaatina tahkumistemperatuuril (2044K) 40
Kui võnkumine on jõudnud mingisugusesse ruumipunkti, siis see punkt muutub uueks võnkumiste levitajaks. Nii ongi iga lainefrondi punkt sekundaarlaine allikaks. Sekundaarlainete interfereerumise tulemusena tekib uus lainefrondi asend. Lõpmatu hulga lainete liikumise lihtsustamise eesmärgil jaotas Fresnel lainefrondi tsoonideks. Tsoonide asetus lainefrondil aa oleneb väljapunkti P asukohast, milles sekundaarseid laineid liidetakse. Tsoonid joonistatakse punkti O ümber, mis on vaatluskohale P kõige lähem punkt lainefrondil. naabertsoonidest tulevate lainete käiguvahe on /2. Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinium. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsioono maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust
Kui võnkumine on jõudnud mingisugusesse ruumipunkti, siis see punkt muutub uueks võnkumiste levitajaks. Nii ongi iga lainefrondi punkt sekundaarlaine allikaks. Sekundaarlainete interfereerumise tulemusena tekib uus lainefrondi asend. Lõpmatu hulga lainete liikumise lihtsustamise eesmärgil jaotas Fresnel lainefrondi tsoonideks. Tsoonide asetus lainefrondil aa oleneb väljapunkti P asukohast, milles sekundaarseid laineid liidetakse. Tsoonid joonistatakse punkti O ümber, mis on vaatluskohale P kõige lähem punkt lainefrondil. naabertsoonidest tulevate lainete käiguvahe on /2. Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinium. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsioono maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide mmetdiga saab määrata difraktsiooni ümaral
Kui võnkumine on jõudnud mingisugusesse ruumipunkti, siis see punkt muutub uueks võnkumiste levitajaks. Nii ongi iga lainefrondi punkt sekundaarlaine allikaks. Sekundaarlainete interfereerumise tulemusena tekib uus lainefrondi asend. Lõpmatu hulga lainete liikumise lihtsustamise eesmärgil jaotas Fresnel lainefrondi tsoonideks. Tsoonide asetus lainefrondil aa oleneb väljapunkti P asukohast, milles sekundaarseid laineid liidetakse. Tsoonid joonistatakse punkti O ümber, mis on vaatluskohale P kõige lähem punkt lainefrondil. naabertsoonidest tulevate lainete käiguvahe on /2. Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinium. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsioono maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide mmetdiga saab määrata difraktsiooni ümaral
Kui võnkumine on jõudnud mingisugusesse ruumipunkti, siis see punkt muutub uueks võnkumiste levitajaks. Nii ongi iga lainefrondi punkt sekundaarlaine allikaks. Sekundaarlainete interfereerumise tulemusena tekib uus lainefrondi asend. Lõpmatu hulga lainete liikumise lihtsustamise eesmärgil jaotas Fresnel lainefrondi tsoonideks. Tsoonide asetus lainefrondil aa oleneb väljapunkti P asukohast, milles sekundaarseid laineid liidetakse. Tsoonid joonistatakse punkti O ümber, mis on vaatluskohale P kõige lähem punkt lainefrondil. naabertsoonidest tulevate lainete käiguvahe on /2. Need lained kustutavad teineteist. Kui tõketest vabal lainefrondi osal saab joonistada täpselt paarisarv fresneli tsoone, siis punktis P tekib difraktsiooni miinium. Paaritu arvu puhul jäävad ühe tsooni piirest tulevad lained kustutamata, mis tõttu tekib difraktsioono maksimum. See meetod ei arvesta valguslainete intensiivsuste erinevust. Fresneli tsoonide mmetdiga saab määrata
nähtavad Kaarsild, Atlantis ning Jaani kirik (ill 20). Vaatluskoht 17 20. Vaade Kaarsillale 21 Vaatluskoht 18 21. Vaade Jakobi mäele Vaatluskohaks 18 on Jakobi ning K. E. Von Beari ristmik. Sellele vaatluskohale iseloomulikeks maamärkideks on Katoliku kiriku torn ning pilku püüdev on ka linnamuuseumi hoone (ill 21). Vaatluskohaks 19 on Kassitoome. Sealseteks maamärkideks on Katoliku kirik (ill 22) ning Toomakiriku varemed (ill 23). Vaatluskoht 19 22. Vaade Katoliku kirikule 23. Vaade Toomkirikule 22 Vaatluskoht 20 24. Vaade veetornile
sinise värvuse) kui ka aerosoolilt (suitsud, tolmud, udud); 2) osa valgusest neeldub (gaasi molekulides, aerosooliosakestes (tolmus, suitsus, udus)). Kvantitatiivselt kirjeldab valguse nõrgenemist Bouguer' seadus. 11. Insolatsioon. Summaarne kiirgus. Albeedo. Insolatsioon kiirgusvoog horisontaalsele pinnale S'=S*sin h0 Summaarne kiirgus · Otse- ja hajuskiirguse summa Q=S'+D Otsekiirgus - kiirgus, mis langeb vaatluskohale (maapinnale) Päikeselt paralleelsete kiirte kimbuna Hajuskiirgus - kiirgus, mis langeb vaatluskohale (maapinnale) peale hajumist Aluspinna albeedo (peegeldusvõime, peegeldustegur) - pinnalt peegeldunud ja pinnale langenud kiirgusvoogude suhe *Insolatsioon - atmosfääri välispinna ruutmeetrile sekundis langev päikeseenergia hulk. Valguse all mõistame kiirgust, mis on võimeline ergutama silma võrkkesta ja tekitama valgusaistingu
annaabi.ee 
