Richteri ning Momenti skaalad. See skaala loodi 1935. aastal Charles Richteri ja Beno Gutenbergi poolt. Skaala kasutab maavärina hindamiseks seismograafi pendli suurima võnke amplituudi. Amplituud korrutatakse logaritm 10-ga, mille tõttu näiteks 4.0 magnituudi suurune maavärin on 3.0 magnituudilisest 10 korda võimsam (ja eraldab 31,6 korda rohkem energiat). Lisaks arvestatakse ka seismograafi kaugust maavärina epitsentrist, mis määratakse kindlaks teiste vaatlusjaamadega koostöös.Richter valis 0 magnituudi vääriliseks sellise maavärina, mille amplituudiks seismograafil on üks mikromeeter ja mis asub vaatluskohast 100 kilomeetri kaugusel. Tema ideeks oli vältida negatiivseid väärtusi, kuid siiski on tänapäevased seismograafid võimelised määrama kuni -3.0 magnituudiga maavärinaid. Tugevaim mõõdetud maavärin oli 1960. aasta Valdivia maavärin Tsiilis, mis oli 9.5 magnituudiline. Richteri skaalal pole ülemist ega alumist piiri
magnituudides. Kuulsamaks skaalaks on Richteri skaala. Charles Richteri ja Beno Gutenberi poolt loodud skaala. Selle skaala põhimõte seisneb selle, et maavärina hindamiseks vaadatakse seismogaarfi pendli suurima võnke amplituudi. ,,Amplituud korrutatakse logaritm 10-ga, mille tõttu näiteks 4-0 magnituudi suurune maavärin on 3.0 magnituudilisest 10 korda võimsam. Lisaks arvestatakse ka sesmograafi kaugust maavärina epitsnetrist, mis määratakse kindlaks teise vaatlusjaamadega koostöös."(http://geograafia10a.pbworks.com/w/page/10691933/Richteri%20ja%20Mercalli %20skaala%20v%C3%B5rdlus%20(m%C3%B5istekaart) C. Richter valis 0 magnituudi vääriliseks sellise maavärina, mille amplituudiks on üks mikromeeter ja mis asub vaatluskohast 100 kilomeetri kaugusel. Ta püüdis vältida negatiivseid väärtusi, aga tänapäeval on seismograafid võimelised määrama ka negatiivseid väärtusi, kuni -3.0 magnituudiga maavärinaid. 2
annaabi.ee 
