Kuna tegemist on Victor Hugo eepilise suurteose lavaversiooniga, saab muusikal olla vaid lühikokkuvõte paarikümmet aastat läbivast sündmustikust. Lugu algab endise sunnitöölise Jean Valjeani vabanemisega 19-aastaselt sunnitöölt, kuhu ta on sattunud vaesusest tingitud pisivarguse tõttu - ta oli varastanud oma nälgivale lähisugulasele leivakääru. Valjean rikub sunnitöölt vabanedes seadust, muutes oma vangistuses saadud identiteeti ning tõuseb ühe linna linnapeaks. Endist vangi aga jälitab hasartne politseiinpektor Javiert, kelle kinnisidee on Valjean seaduse rikkumise eest uuesti sunnitööle saata, kuna tema arvates ei muutu paadunud kurjategijad kunagi. Valjean, olles linnapea, aitab kohalikus klaasivabrikus vallaslapse ilmsikstuleku tõttu töö kaotanud naist Fantine`i. Ta on oma tütre Cosette`i andnud kasvatada naaberlinna jõhkratele kõrtsipidajatele Thenardier`dele. Fantine satub vallandamise järel tänavale,
"Videvikulaulud", "Sisehääled", "Karistused" , "Kontemplatsioonid", "Hirmus aasta", "Kunst vanaisa olla" Raamatu peategelaseks on 19 aastat sunnitööl veetud mees nimega Jean Valjean (linnapeana Monsenieur Madeleine). Ta on pärit vaesest Brie talupoja perekonnast. Lapsepõlves ei olnud ta lugema õppinud. Töötas enne sunnitööle saatmist puukärpijana, oli noorena mõtliku loomuga, hellatundeline, heasüdamlik ja hooliv. Väga tugev. Peale sunnitöölt vabastamist oli Jean Valjean 46 aastat vana, viletsusest kibestunud, karm, tige ja kurnatud. Ometi aus ja hooliv. Cosette (ristinimega Euphraise) on väike tüdruk, kes jäetakse elama trahterisse kuna tema ema ei suutnud teda kasvatada vaesuse tõttu. Vaikne ja leplik. Viis aastat mil elas Thenardieride juures, sai Cosette ainult halva kohtlemise osaliseks, oli kõrtsiomanike jaoks teenijatüdrukuks: tõi allikalt vett, koristas, kudus sokke ja seda kõike olles ise räbalatesse riietatud.
LuPonne (Fantine), Colm Wilkinson (Jean Valjean) ja Michael Ball (Marius). Kuna tegemist on Victor Hugo eepilise suurteose lavaversiooniga, saab muusikal olla vaid lühikokkuvõte paarikümmet aastat läbivast sündmustikust. Lugu algab endise sunnitöölise Jean Valjeani vabanemisega 19-aastaselt sunnitöölt, kuhu ta on sattunud vaesusest tingitud pisivarguse tõttu ta oli varastanud oma nälgivale lähisugulasele leivakääru. Valjean rikub sunnitöölt vabanedes seadust, muutes oma vangistuses saadud identiteeti ning tõuseb ühe linna linnapeaks. Endist vangi aga jälitab hasartne politseiinpektor Javiert, kelle kinnisidee on Valjean seaduse rikkumise eest uuesti sunnitööle saata, kuna tema arvates ei muutu paadunud kurjategijad kunagi. Valjean, olles linnapea, aitab kohalikus klaasivabrikus vallaslapse ilmsikstuleku tõttu töö kaotanud naist Fantine`i. Ta on oma tütre Cosette`i andnud kasvatada naaberlinna
1 VICTOR HUGO_JUMALAEMA KIRIK PARIISIS ROMAAN Tõlkinud Johannes Semper KIRJASTUS ,,EESTI RAAMAT" TALLINN 1971 T (Prantsuse) H82 Originaali tiitel: Victor Hugo Notre-Dame de Paris Paris, Nelson, i. a. Kunstiliselt kujundanud Jüri Palm Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud
liikudes ligines ta vähehaaval kannikesele; lõpuks peatus ta paljas jalg õiel, painduvad varbad haarasid sellest kinni ja ta keksles oma aardega minema ning kadus nurga taha. Kuid ainult hetkeks, seniks, kuni ta jõudis õie oma kuue hõlma alla kinnitada, südame, võib-olla ka kõhu lähedale, sest tema teadmised anatoomias ei olnud eriti kindlad ja väga täpne polnud ta samuti. Nüüd tuli ta tagasi ja jäi aia aarde kuni videvikuni, demonstreerides endist viisi oma kunsttükke. Kuid tüdruk ei näidanud end enam, kuigi Tom lohutas end veidi lootusega, et ta on mõne akna lähedal ja näeb tema lugupidamisavaldusi. Viimaks läks ta vastumeelselt koju, vaene pea täis nägemusi. Kogu õhtusöögi kestel oli ta nii heas tujus, et tädi imestas, «mis sellele lapsele sisse on läinud». Ta sai Sidi loopimise pärast tublisti tõrelda, kuid ei paistnud sellest põrmugi hoolivat. Ta katsus
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
