Folkloristika alused
koos bussi ootavad inimesed võivad moodustada pärimusrühma jne.
Põhimõtteliselt ei ole vastus esitatud küsimustele üheselt eitav. (Vt: Alan Dundes.
Kes on rahvas? - Alan Dundes, "Kes on rahvas?" ja teisi töid folkloristikast. Tartu
2002.)
Pärimuse analüüsis sotsiaalsest vaatepunktist käsitletakse pärimusrühmi kui
suhteliselt väikesi ja hajusate piiridega kooslusi. See on põhiline erinevus
klassikalise rahvaluule uurimistavast, kus uuritava aine piiritlemisel lähtutakse
suhteliselt suurest ja ebamäärasest rühmast (eesti rahvaluule; liivi rahvausund),
milles on tooniandev pärimuse regionaalne piiritlemine. Pärimuse sotsioloogilise
vaatepunkti korral piiritletakse ja ka nimetatakse rühm selle olulise (näiteks
sotsiaalse) tunnuse järgi.
Pärimuse uurimise sotsiaalsest lähtepunktist ei lähtuta reeglina rahvaluuleliigist
(laulud, jutud), vaid nimelt pärimusrühmast (perepärimus; tudengifolkloor).