Ja siinkohal peab Kuhn õigeks just reeglite asendamist paradigmadega, sest reeglid on ühesed väga laiale teadlasrühmale, kuid paradigmad ei pruugi seda olla. See tähendab, et reeglite kaudu saaks palju objektiivsema ülevaate uuritavast nähtusest. Näiteks nagu (lk 74) väljatoodud keemiku ja füüsiku näide, kus vastati sama asja kohta, kuid nende vastused ei langenud kokku, see tulenes paradigma erinevustest. Füüsik lähtus vastamisel enda teadusliku ettevalmistuse ja uurimispraktika põhjal ning keemik tegi sama enda paradigmast lähtudes, seetõttu ei saanud neilt ühest vastust. Kuid kui arvestada, et me räägime reaalsest elust, kus paradigmasid on kõvasti rohkem kui keemiku ja füüsiku näite puhul, siis kuidas me teame, milline vastus on õige? Paradigmast kui mõistest rääkides on tähtis see, et hiljem, oma postskriptumis nimetab ta sõna paradigma ümber distsiplinaarmaatriksiks, et vältida
teisega, mis on periodiseerimise alus konkreetses uurimuses, siis üheseid vastuseid nendele küsimustele akadeemilises arutelus ei leia. Polegi olemas teooriat, mis annaks põhjendatud reeglid või printsiibid periodiseerimiseks. Sagedamini kui arvatagi oskame, on ajalookirjutajad loonud täiesti meelevaldseid periodiseeringuid, mille alust pole võimalik ära arvata. Ajakirjanduse ajaloo periodiseerimiseks pakub uurimispraktika erinevaid võimalusi. Periodiseeritud on näiteks lähtuvalt poliitikas, majanduses, sotsiaal- ja kultuurisfääris toimunud muutustest ning nende mõjust ajakirjandusele. Periodiseeringute konstrueerimise (<- NB!) teeb keeruliseks see, et perioodid on alati mitmemõõtmelised. Osa arenguid, mida nad hõlmavad, on eri maades sarnased. Osa aga võivad olla väga erinevad, olenevalt sellest, kuidas ja mil määral universaalsed elemendid ja protsessid kombineeruvad lokaalsete tingimustega
annaabi.ee 
