suhtluse ja kommunikatsiooni mõtestamiseks ja arendas välja zoosemiootika distsipliinina. Palju erialakirjandust teistest distsipliinidest, tuleb ise siduda semiootikaga. Humanitaarteadustes oluline autor, loodusteadustes peavad katsed olema korratavad ja autoril väike tähtsus. Semiootikas mõistetakse, et uurimine on loomeprotsess, mille tulemusena tekivad uued seosed või tõlgendused. Osaleva vaatluse kasutamine – iseenda meeli võib kasutada kui uurimisinstrumenti, et infot süstematiseerida ja edasi anda, selliseid lähenemisi klassikalistes loodusteadustes kasutada ei saa – kasutatav, kui uurimus sildab inimeste ja teiste liikide vahelisi suhteid. Hea uurida küsimusi, mille uurimiseks pelgalt humanitaar- või loodusteadused vahendeid ei anna, nt inimeste suhted lemmik- ja koduloomadega; mida teiste liikide kommunikatiivsed väljendused tähendavad jne. Küsimus, et inimesed ei
taandab keerulised seosed ja nähtused puhtalt arvudeks ja statistilisteks seosteks. •Ajaloolis-kultuurilisest kontekstist mõjutatud nähtuste uurimine keeruline •Mõõtmine ja skaalad kunstlikud. Me ei tea, mis respondent teatud väljendite/skaalapunktide all tegelikult mõtleb. Reliaablus •Reliability - näitab uurimistöö tulemuste stabiilsust ja konsistentsust (ehk sisulist järjepidevust) •– Stabiilsus – tulemused ei varieeru ajas, kui kasutatakse sama uurimisinstrumenti ja ei sõltu ka uurija isikust •– Konsistentsus – vastused eri küsimustele, mis mõõdavad kontseptide eri aspekte, on üksteisega loogiliselt ühilduvad • Sotsiaalteadustes tihti raske saavutada, sest (poliitilised) hoiakud muutuvad. Kontrolli võimalused: •– Taas-testimine – lasta sama küsimustik, samadel inimestel väikese ajavahe tagant uuesti täita •– Alternatiivsete küsimuste kasutamine – mõõdame nt. inimese maailmavaadet
annaabi.ee 
