64 Võimalik probleem seisneb minu hinnangul ennekõike selles, et VangS § 90 lõigetes 3 ja 5 sätestatu on sõnastatud imperatiivselt ja jäigalt. Nõue hoida vahistatud pidevalt lukustatud kambrites ning keelata neil mistahes asjaoludel suhtlemine teiste kambrite vahistatutega on sõnastatud ilma igasuguse kaalumisõiguseta käsuna vanglateenistusele seda täita. Puudub vähimgi võimalus kas kohtul, prokuröril, uurimisasutusel või vanglateenistusel vaagida, kas konkreetsest isikust lähtuv oht ja käimasoleva kriminaalmenetluse seis võimaldaks nimetatud jäikasid piiranguid leevendada ilma piirangute eesmärke ohtu seadmata (nt kriminaalasjas on esitatud kassatsioon seetõttu ei ole tehtud otsus veel jõustunud, ent tõenäosus, et asutakse uuesti juba uuritud tõendeid uurima on väga oluliselt vähenenud). Vanglateenistusel ega ka
Kriminaalmenetluse ajend esineb ka olukorras, kui teave KarS §-des 414-415 ja 418-4181 sätestatud lõhkeaine, lõhkeseadeldise ja tulirelva ebaseaduslikku käitlemist puudutavast kuriteost laekub pädevatele ametiisikutele nimetatud kuriteo toimepanijalt endalt. Tuvastatakse sellise teabe põhjal isiku tegevuses mõne karistusseadustiku loetletud paragrahvis sätestatud kuriteo tunnused, on uurimisasutusel, kelle uurimisalluvuses KrMS § 212 mõttes on sellise kuriteo menetlemine, lähtuvalt KrMS §-st 6 kohustus alustada kriminaalmenetlust. Ka prokuratuuril lasub seadusest tulenev kohustus täita süüdistusfunktsiooni ning sellest tulenevalt toimetada kriminaalmenetlust iga isiku suhtes, kelle teos ilmnevad kuriteo asjaolud ja kelle suhtes ei ole KrMS §-s 6 märgitud erandid rakendatavad.(3-1-1-19-10) § 212. Uurimisalluvus
annaabi.ee 
