Andes lastele küll otsustusvõime, peab siiski olema teatav kontroll õppeprotsessi üle. Sellega ei tohi piirata laste võimalusi enese väljendamiseks ning neil on õigus suhelda omaealistega ja avastada maailma. Samuti selle meetodi järgi kasvatades toimub õppetegevus läbi katsumise/kompimise, liikumise, kuulamise, nägemise ja kuulmise. Lastel on õigus õppida ja seetõttu peab olema neile tagatud kõik võimalused iseenda arendamiseks. Last nähakse ilusa, kõikvõimsa, loova, uudishimulikuna, täis potentsiaali ja auahneid soove. Laps on aktiivne teadmiste konstrueerija ja igapäevategevustes osaleja. Reggio Emilia kontseptsiooni järgi on suhtlemisel eakaaslasete, pere, õpetajate ja kogukonnaga lapse arengu seisukohalt keskne roll. (http://malaguzziemilia.blogspot.com/2013/04/filosoofia.html 08.10.13) Kuigi Reggio Emilia lähenemisviisi kasutamine võib olla väljakutseid esitav, siis see on seda väärt
Tal küll ei saanud mingit teaduslikku treeningut, kuid tal oli originaalsem lähenemine. Morfoloogiast sai tema peamine tegevusala. Aastal 1874 avastas ta näiteks inimese lõualuuvahelise killu, küll väikese anatoomilise detaili, mis on aga tänaseni seotud tema nimega. Tema meetod oli aga vähem asjakohane tema peamises töös - “värviteoorias”, töös optikaalal, millel Goethe töötas kaks kümnendit ja milles tal oli vasturääkivus Newtoniga. Uudishimulikuna, pidas Goethe oma värviteooriat tema tähtsaimaks tööks ning eelistas seda kõikidela oma kirjandustöödele. Alguses ei tundunud see õige, olla Weimaris, arvestades tema kirjanduslikke plaane. Charlotte von Steini näol sisenes Goethe ellu naine, kes hõivas selle koha mitmeteks aastateks, nagu ei keegi teine. Charlotte von Stein, seitse aastat vanem kui Goethe, oli Weimari tallimeistri naine, tark, haritud daam, kes oli samuti tegeles kirjutamisega
Kui oli möödas nädal ja endiselt polnud meilboksis ega mobiilis mingit märki, üritas Kaarina endas joone alla tõmmata. Üks etapp tema elust oli sellega lõppenud. Lapsepõlv koos Katsiga oli läbi. Hing oli Kaarinal, aga jätkuvalt haige. Tal oli valus juhtunu pärast, mis siiani meediakanaleid täitis ja inimesi jätkuvalt sokeeris ja isiklikke elusid, nagu temal, segi pööras. Ühel hilisõhtul helises uksekell ja sõber seisis uksekünnisel. Kaarina ei tahtnud ennast väga uudishimulikuna välja näidata, aga soovis väga teada saada, et mis seis Katsil parasjagu oli. Kats aga vastas selle peale, et käis ja andis ennast ise üles. See lugu oli minu jaoks üks kõige põnevamaid selle raamatu juures. Mäletan ise, mis tunded mind valdasid, kui oli pronksiöö. Sedasama lugu korrutati järgmistel päevadel ka koolis. Oldi hinge põhjani vapustatud, et rahulikus Eestis võis toimuda midagi niisugust.
annaabi.ee 
