AEDLINNAD Ka aedlinnade idee on reaktsioon möödunud sajandi lõpu suurlinnade probleemile. Selle sõnastas esmakordselt inglane Ebenezer Howard oma pisikeses aga väga sisutihedas raamatus ”Tuleviku aedlinnad” (Garden Cities of To-morrow, 1902) Howard polnud mingi linnaplaneerija, vaid lihtsalt ”iseväljamõtleja”, kuid tema ideedel on kõlapinda tänaseni, võibolla isegi rohkem kui kunagi varem. Howard sai inspiratsiooni paljudelt tolleaegselt utopistidelt ja arvatavasti ka Olmstedi planeeritud eeslinnast Chicagos (Riverside). Ka Arts & Craft’s liikumine oma üleskutsega maale kolida oli kindlasti üks ideeallikas. Howard probleemiasetus on järgmine: linnad ja nende probleemid kasvavad, maaelu aga sureb välja põllumajanduse kriisi ja väljarände tõttu. Linn on nagu magnet mis tõmbab inimesi enda poole: kõrged palgad, karjäärivõimalus, kultuur ja lõbustused. Samas on siin rikutud keskkond, slumm, töötud, töökoht kodust kaugel jne
12-tunnine tööpäev ja viletsad palgad... Linna kodanlust hirmutas ka kasvav kuritegevus ja üldine moraalitus tööliskvartalites. Mida teha? Marx soovitas teadupärast revolutsiooni. Aga oli ka muid ideesid. Selleaegsed linnaplaneerimisteooriad püüavad kõik luua mingisugust korda kaootiliselt kasvavas linnas. Korda, et vältida suuri tulekahjusid, tänavarahutusi, kuritegevust, liiklusummikuid ja epideemiad. Idee, et keskkond mõjustab inimest, pärines utopistidelt (Owen). Seega on moraalitus ja kuritegevus osalt põhjustatud viletsate elamistingimuste poolt. Järelikult tuleb linna keskkonda parandada. Kuni veel ei tuntud baktereid, arvati et haigused tekivad päikesevalguse, puhta õhu ja vee puudusest. Analoogselt arvati, et ka linnade "haigusi" saab ravida valguse ja õhu toomisega linna. Inspiratsiooniallikaks linnaparkide loomisele võibki pidada maastikuaedade muutumist linlikuks keskkonnaks, mis leidis aset 19. ja 20. sajandi vahetusel
annaabi.ee 
