Venemaa 18. sajandi lõpul Paul I: Peale Katariina II surma 1796. aastal sai troonile Paul I, kes oli iseloomult väga kahtlustav, umbusklik ja kergesti ärrituv. Sageli esinesid tal etteaimamatud raevuhood, kuid vahel tegi ta üllatavalt suuremeelseid tegusid. Sellise tasakaalu puudumise tõttu pidasid paljud teda vaimuhaigeks, kuid selline arvamus oli liialdus. Paul I pidas oma ema, Katariina II ja ka teisi 18. sajandil paleepööretega võimule saanud naisvalitsejaid usurpaatoriteks need olid ebaseaduslikult võimu haarajad. Selliste juhtude vältimiseks kehtestas Paul I uue troonipärimise korra. Seni kehtinud Peeter I korralduse alusel määras Venemaa valitseja endale ise järeletulija. Uue korra järgi pidi Vene troon Romanovite dünastia siseselt päranduma esmasünni õiguse alusel ainult meesliinis. Selline troonipärandamise kord kehtis Venemaal kuni keisririigi lõpuni 1917. aastal. Paul I soovis tugevdada keisrivõimu.
Brunenieks Sõjarevolutsioonikomiteed SRK loodi 16-liikmeline Eestimaa sõjarevolutsioonikomitee. ... Enamlaste pööre. 26.10 saadeti linnatänavatele ja tähtsamatesse keskustesse patrullid. Poskalt võeti võim üle 27.10 ja pööre kuulutati kordaläinuks. Tegelikkuses algas 27.10st ebamäärane kaksikvõimu periood. SRK kõrval tegutsesid jätkuvalt Maanõukogu, Maavalitsus, kohtuasutused, püsisid Eesti rahvusväeosad jnejne. Enamlasi nimetati avalikult usurpaatoriteks. Enamlastel puudus nädal aega side Petrogradiga, sest telefoni- ja telegraafiametnikud streikisid. Reformid algasid eelkõige võimustruktuurides, aga toimusid ka majanduses ning muudes eluvaldkondades. SRK hakkas tasapisi oma võimu loovutama Täitevkomiteele. 13.01.1918 likvideeriti SRK. 15.11 tuli Maanõukogu koosolekuks kokku, ning see aeti vägivallaga laiali. 21.11 aeti laiali Maavalitsus. Ametnikele tehti ettepanek tööle jääda ja asuda Täitevkomitee teenistusse
annaabi.ee 
