Nimetu
tema luulet parem mõista, sest ta kirjutas enamasti enda kogemustest ja isiklikest
mälestustest. Pealiskaudselt lugedes ei ole võimalik tema luule sisu ja tema sõnade
jõudu mõista. Kirjaniku luulest võib välja lugeda, et tema peen tundlus ja vaimne
ehtsus olid seotud dramaatilise sisemise heitlusega, kuigi ta seda päriselus välja ei
näidanud [6].
Talvik kirjutas luuletusi inimlikust ängist ja meeleheitest tihti viinaklaasi kõrval. Alkohol
polnud talle mitte meelelahutuseks ega unustamisvahendiks, vaid aitas tal endas
selgusele jõuda. Joobes peaga sai ta unetutel öödel jagu oma süvenenud kahtlustest
ja hakkas enda sisemaailma paremini mõistma. Kui tema luulet liiga sõnasõnaliselt
võtta, võib sealt välja lugeda füsioloogilisi probleeme. Tema korduv motiiv ,,kehaline
närbuvus" tähendab hoopis vaimset ahastust ja pohmellitunnet, mida ta teadlikult
luule ainestikuna kasutas. Tegelikult oli Talvikul erakordselt hea tervis.