Ka Alvar Loog kirjutas artiklis „Meie igapäevast adrenaliini“, et inimestel on vajadus uute kogemuste ning pideva eneseületamise järele. Inimesed püüavad järjepidevalt ennast arendada ning tõestada teistele. Inimesed tahavad enda elu eesmärgini jõuda. Eesmärkide saavutamise võimalikkus on individuaalne. Mõned näevad nende saavutamise nimel palju vaeva, teised aga vähem. Kuid suure pingutusega jõuavad inimesed oma unistusete ja eesmärkideni. Need, kes millegi poole ei püüdle, need ka ei pruugi elus midagi saavutada. Saksa kirjanik Gotthold Ephraim Lessing on lausunud: „Kõige aeglasemgi, kes eesmärki silmist ei kaota, liigub ikkagi kiiremini kui see, kes sihita ringi hulgub.“ Järelikult tuleb valida kõrged eesmärgid, et elus midagi saavutada. Meil kõigil on omad püüdlused. Need panevad meid elus edasi liikuma ja annavad meile motivatsiooni tegutsemiseks
Lauldi kõikjal, põldudelt võis läbi sõites kuulda helisevat laulu. Eesti rahvalaul on valdavas osas lüüriline. Ta on ümbritseva elu meeleolupilte, rahva tundumusi ja mõttevälgatusi sisaldav, neid lihtsate vahenditega kiretult ja tagasihoidlikult avaldav looming. Selles puudub sangarlik hoog, kujude jõulisus ja karakterite suurus. Nagu rütmiltki, on eesti rahvalaul oma värviltki monotoonne ja hall. Vaim on surutud vangipuuri,kust otsib vabadust ainult unistusete, fantaasiapiltide kaudu. Töö ja orjus moodustavad olulise osa rahvaloomingu temaatikast, milles töö kui positiivne nähtus esineb harvem, sest töö tuli teha võõrale, saksale ja sundijale. Kuna sõjad ja katkud on hävitanud palju rahvast, on muidugi mõistetav, et paljud laulud on täielikult hävinud, jälgegi meie päevile jätmata. Eestimaalt tol ajal läbi sõitnud imetlevad eestis ebainimlikult koormatud orjade laulu, eriti meloodiat
annaabi.ee 
