tekkinud tütarrakkudest osa jääb edasi tüvirakkudeks, osa aga alustab lõplikule diferentseerumisele viivat rada.Tüvirakku vajatakse seal, kus on pidev tarvidus diferentseerunud rakkude järele, mis ise ei ole jagunemisvõimelised. Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud - ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Tüüpiline pluripotentse tüviraku näide on vereloome tüvirakk. · Kas on looduses esineb erinevate diferentseerunud raku tüüpide vahelisi üleminekuid? Too näiteid. Üldiselt mitte, aga... · Mis on retinoolhape? Kuidas retinoolhape mõjutab rakku (retseptorid,
Somiidi diferentseeruvad: sklerotoom - selgrolüülideks; müotoom - seljaks, rindkereks ja kohtmises kehaseinaks; dermatoom - selja pärisnahaks. Skeletilihaste diferentseerumine (müogenees). Dermamüotoomi teke: Wnt ja Shh morfogeenid neuraaltorust ja epidermisest -> homeodomään transkriptsioonifaktorid Pax3 ja Pax7 -> müogeensed regulatoorsed faktorid:bHLH transkriptsioonifaktorid Myf5, Mrf4, MyoD. Dermamüotoom eristub müotoomiks ja dermatoomiks. Differentseeruvad unipotentseteks müoblastideks. Müoblastid liituvad lihastorudeks; Lihastorud organiseeruvad paralleelseteks lihaskiududeks ja need omakorda lihaskimpudeks. Samaaegselt liitumisega lihasrakud differentseeruvad. bHLH faktorid Myogenin, ka MyoD ja Mrf4 -> lihasspetsiifilised geenid/valgud: aktiin, müosiin, tropomyosin, troponin, titin, nebulin, desmin, dystrophin, atsetüülkoliini retseptorid. Osa müoblaste jääb eellasrakkudeks – satelliitrakud
lõplikule diferentseerumisele viivat rada. Uuenemine tüvirakkude abil - tüvirakke vajatakse seal, kus on pidev tarvidus diferentseerunud rakkude järele, mis ise ei ole jagunemisvõimelised. Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud - ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Tüüpiline pluripotentse tüviraku näide on vereloome tüvirakk. Rakkude programmeeritud surm e. apoptoos. Apoptoos e. kontrollitud raku surm on raku surm, mis on raku enda poolt käivitatud ja kontrollitud. Apoptoosi käigus laguneb rakk väikesteks membraaniga
Uuenemine tüvirakkude abil - tüvirakke vajatakse seal, kus on pidev tarvidus diferentseerunud rakkude järele, mis ise ei ole jagunemisvõimelised. Kuigi tüvirakk on lõplikult diferentseerumata, on ta siiski determineeritud - ta saab diferentseeruda ainult teatud kindlates suundades (tema arengupotentsiaalid on piiratud). Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Tüüpiline pluripotentse tüviraku näide on vereloome tüvirakk. Rakkude programmeeritud surm e. apoptoos. Apoptoos e. kontrollitud raku surm on raku surm, mis on raku enda poolt käivitatud ja kontrollitud. Apoptoosi käigus laguneb rakk väikesteks membraaniga
Tüviraku all mõistetakse selliseid rakke mis: ei ole ise terminaalselt diferentseerunud võivad piiramatult jaguneda (vähemalt organismi eluea jooksul) säilitavad ise oma populatsiooni, s.t. jagunemisel tekkinud tütarrakkudest osa jääb edasi tüvirakkudeks, osa aga alustab lõplikule diferentseerumisele viivat rada. Neid tüvirakke, mis annavad ainult üht tüüpi diferentseerunud rakke, nimetatakse unipotentseteks (epidermise tüvirakud, skeletilihase satelliitrakud e. müoblastid, spermatogoonid). Kui üks tüvirakk annab alguse mitmetele rakutüüpidele, nimetatakse teda pluripotentseks. Kõik vererakud pärinevad luuüdis paiknevatest vereloome tüvirakkudest. Vereloomet e. hemopoeesi reguleerivad valgulised faktorid nt erütropoetiin, 3. Jagunemisvõimeliste diferentseerunud rakkude olemasolu- maksarakud ja endoteeli rakud. Organismide kloonimine 1975.a
annaabi.ee 
