Ultratsentrifuugimine on protsess, kus tsentrifugaaljõudu kasutatakse bioloogiliste osakeste koostise uurimiseks. Ultratsentrifuugimise käigus kasutatakse nurkkiirusi, mis võivad ületada 100 tuhat pööret sekundis ning tekitada miljoni g suuruse kiirenduse. Selle abil saab eraldada näiteks ribosoome, proteiine ja viirusi, samuti uurida rakumembraani kihte. Niisugune jõud võib mitte üksnes rakukesta ja selle organellid lõhkuda, vaid lagundada ka üksikuid molekule. Ultratsentrifuugimisel tuleb kiirust suurendada järk-järgult, et aine või kudede lagundamisel saada kõigepealt terved rakud, siis pärast nende lagundamist mitokondrid, lüsosoomid ja teised organellid ning lõpuks ribosoomid ja teised makromolekulid. Analüütilist ultratsentrifuugimist kasutatakse ainete makromolekulaarsete omaduste kindlaksmääramiseks, näiteks selle kindlakstegemiseks, missugustest aminohapetest koosneb mingi valk. 47. Kromatograafia
Kui see homoloogsus on madalam, siis ei kuulu võrreldavad tüved samasse liiki. Ühte perekonda kuuluvatel liikidel peaks DNA homoloogsus olema 40-60%. 6) Makromolekulide järjestused, (täisgenoomid, teatud geenide järjestused, valgujärjestused). rRNA järjestused . Juba ca 25 aastat on määratud rRNAd kodeerivate geenide (rDNA) järjestusi. rRNA geenid on head evolutsioonilised markerid, sest nende järjestused on vähe muutunud. Bakterite ribosomaalsete rRNAde ultratsentrifuugimisel eraldub 3 erinevat rRNAd: 23S, 16S ja 5S. Nende pikkused on 3300, 1650 ja 120 nt. Praegu on väga populaarne 16S rRNA sekveneerimine ja selle järjestuse kasutamine prokarüootide evolutsiooni uurimisel. 16S rRNA järjestuste sarnasust/erinevust saab kasutada just kõrgema järgu taksonite eristamiseks, kuna näiteks liikide eristamiseks ei ole tal piisavalt "lahutusjõudu". 34. Pasteuri katse skeemi kommenteerimine Pasteuri katse skeem
bioloogiliste molekulide või rakkude (prokarüootsete või eukarüootsete) eraldamiseks. Ultratsentrifuugimine on protsess, kus tsentrifugaaljõudu kasutatakse bioloogiliste osakeste koostise uurimiseks. Selle abil saab eraldada näiteks ribosoome, proteiine ja viirusi, samuti uurida rakumembraani kihte. Niisugune jõud võib mitte üksnes rakukesta ja selle organellid lõhkuda, vaid lagundada ka üksikuid molekule. Ultratsentrifuugimisel tuleb kiirust suurendada järk- järgult, et aine või kudede lagundamisel saada kõigepealt terved rakud, siis pärast nende lagundamist mitokondrid, lüsosoomid ja teised organellid ning lõpuks ribosoomid ja teised makromolekulid. 48. Kromatograafia. Kromatograafia on meetod molekulide segust sarnaste keemiliste ja füüsikaliste omadustega ühendite eraldamiseks ja identifitseerimiseks. (Mikhail Tswett 1903)
3. Patogeensus 5. Genotüübilised (genoomi suurus, GC% DNAs) 6. Makromolekulide järjestused (täisgenoomid, teatud geenide järjestused, valgujärjestused). Peamiselt võrreldakse geenijärjestusi, kasutatakse ka valgujärjestusi. rRNA geenid on head evolutsioonilised markerid, sest nende järjestused on evolutsiooni käigus vähe muutunud (konservatiivsus). Ribosoom- konservatiivne organell. 10 Bakterite rRNA ultratsentrifuugimisel eraldub 3 erinevat rRNAd: 23S, 16S ja 5S. Nende pikkused on ca 3000, 1500 ja 120 nt. Eriti oluline on 16S rRNA. Selle molekuli järjestuste võrdlemisel baseerub kaasaegne bakterisüstemaatika. DNAde homoloogsuse (järjestuste sarnasuse) võrdlemine bakteritel võimaldab määratleda bakterite kuuluvust ühte liiki. Ühte liiki kuuluvatel tüvedel on DNA homoloogsus 70% või enam. Valgujärjestuste võrdlemisel saab ennustada, millised valgud on pärit sugulusorganismidest. Bakterite liigid
annaabi.ee 
