Eesti Vabariigi eluruumide pärast oli juba alanud. Kogu maailmale ootamatult hakkasid veel sotsialistlik Venemaa ja Natsionaalsotsialistlik Saksamaa üksteisele lähenema ning sõlmisid 23. augustil 1939. aastal mittekallaletungilepingu (nn Molotov-Ripentropi pakt ), mille salajane lisaprotokoll jagas Ida-Euroopa kahe riigi huvisfäärid, kusjuures Eesti jäi NSVL sfääri. Koondades Eesti piirile ähvardavalt suuri sõjavägesid , nõudis NSV Liit 24. septembril 1939. aastal ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti sõlmimist. Kuna Eestil puudus jõud, sellele ähvardavale ohule vastu panna, sõlmitigi baaside lepingud ning püüti Venemaaga koostööd tehes, kriisist üle saada. See aga eestlasi ei päästnud. Venemaa teostas järjest uusi ja uusi ultimaatumeid ning tõi täiendavaid sõjaväeüksusi Eestisse. 21. juunil haarasid okupandid riigivõimu, kasutades kohalikke pahempoolseid ja moodustasid uue valitsuse. 6. augustil 1940
Teise maailmasõja puhkedes kuulutas Vabariigi President Konstantin Päts oma otsusega 1. septembrist 1939, et Eesti jääb välisriikide vahel puhkenud sõjas valjult erapooletuks. Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta. 24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla. Pakti alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele. 15. mail 1940 sõlmiti Moskvas täiendav leping, mille alusel anti NSV Liidu vägedele üle Paldiski linn, 3 saart ja 100 muud objekti. Lisaks lubati Eestisse tuua veel 12 diviisi. 4
otsusega nr. 179 1. septembrist 1939 (RT 1939, 73, 579) kuulutas, et Eesti jääb valjult erapooletuks sõjas, mis puhkenud välisriikide vahel. Molotovi- Ribbentropi pakti salaprotokollid nägid ette paraku midagi muud. Orzełi intsidenti ettekäändeks tuues süüdistas NSV Liit Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva Poola abistamises, neutraliteedi rikkumises ja võimetuses ennast sõja tingimustes kaitsta. 24. septembril 1939 nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti – nn baaside lepingu – allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla. Pakti viienda artikli järgi ei tohtinud pakti elluviimine mingil viisil riivata lepinguosaliste suveräänseid õigusi, eriti nende majandussüsteemi ja riiklikku korda. 29. septembril rääkis Konstantin Päts raadiokõnes, et baaside leping on igati Eesti neutraliteedi huvides ja Eesti riik on niisama kindel nagu ennegi
juhtum 1939. aasta sügisel. Pärast Saksamaa kallaletungi Poolale otsis allveelaev Orzeł 14. septembril Tallinnast varju, kus ta Eesti võimude poolt interneeriti. Kui aga NSV Liit 17. septembril Poolale kallale tungis, põgenes Orzeł järgmisel päeval Tallinnast. Moskva süüdistas nüüd Eestit Nõukogude Liiduga sõjas oleva riigi abistamises - Poola meremeeste mahitamises ja "nende põgenema aitamises" - ning nõudis 24. septembril Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla. Pakti sõlmimise läbirääkimistest võtsid osa NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu esimees Vjatšeslav Molotov ja Stalin ühelt poolt ja Eesti Vabariigi välisminister Karl Selter, Riigivolikogu esimees Jüri Uluots, Ants Piip ja Eesti saadik Moskvas August Rei teiselt poolt. Alla kirjutasid Molotov ja Selter.
maailmaorganisatsioonist välja heideti. Samuti ei suutnud Eesti valitsuse arglikud protestid takistada Eesti lennuväljadelt startivaid Nõukogude pommitajaid Soome poole. o 7.okt, tehti teatavaks Saksamaa avaldus kutsuda kodumaale kõik baltisakslased. See tõestas Venemaa ja Saksamaa vahelise salasobingu olemasolust. o Okupatsioon Leedu o 14.juunil.1940 nõudis NSV Liit ultimatiivselt Leedu valitsuse väljavahetamist, siseministri ja julgeoleku departemangu juhi kohtu alla andmist ning Punaarmee lubamist Leedu territooriumile. Kuna neil polnud teist võimalust pidid nad ultimaatumi vastu võtma o 15.juunil ületasid 300 000 punaväelast Leedu piiri ja hõivasid kogu riigi. Eesti ja Läti o 16.juunil esitati sama ultimaatum ka Eestile ja Lätile. Siin toimus kõik täpselt samamoodi. 17.juuni õhtuks olid kõik Baltimaad okupeeritud.
parteiks, partei juhiks saab Mussolini e Duce. Kõige tähtsam oma rahvus, igasugused erinevused klasside vahed tuleb unustada. Ideoloogias rõhutatud, et rahvus mitte klass on maailma organiseerituse peamine vorm. 1922 Itaalia parlamendi valimistel saab fašistlik partei vähe kohti 1922- marss Rooma-(Mussolini võimule) Mussolini nõuab ultimatiivselt Itaalia kuningalt 5te ministri kohta valitsuses oma parteile. (kuningas, selle asemel, et anda 5 valitsuskohta, nimetab Mussolini valitsusjuhiks, nii saab temast Itaalia peaminister) 26-1929 a. Keelutatakse teised partei, kujuneb välja ühe partei diktatuur. Asutatakse poliitiline politsei ja võetakse vastu „töö harta“, mis deklareerib riigi otsest sekkumist
võinud teda võimult kõrvaldada. Toimus kollektiviseerimine. Hävitati suur-ja väikeettevõtjaid, asendati neid kontoriametnike ja proletaarlastega. Tööpuudus kaotati. 1936.a Stalini konstitutsioon, milles deklareeriti õigusi, vabadusi ning üldist ja võrdset valimisõigust. Pidi samuti looma Lääne üldsusele Nõukogude Liidust sündsa pildi. -Mussolini ja marss Rooma 1922.a okt Napolis toimunud kongressil nõudis Mussolini ultimatiivselt fasistidele viit ministrikohta, ähvardades muidu marssida Rooma... Marss Rooma lõppes sellega, et kuningas Vittorio Emanuele III tegi Mussolinile ülesandeks moodustada valitsus. Võeti kinni 43.a lääneliitlaste poolt, sakslased vabastasid, püüti uuesti kinni, riputati Milano keskväljakule -Franco Hispaania POLIITIKA diktatuur, vähemuste mahasurumine, puudus demokraatia, tsensuur, hakkab suhtlema lääneriikidega. Peale tema surma lõppes diktatuur, rohkem demokraatlikumaks läks
nn. Tartu vaimust sai autoritaarse korra vastase võitluse sümbol. Kuid demokraatiat polnud kaitseseisukorra tingimustes võimalik taastada. 1939 sõlmiti Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel Molotovi- Ribbentropi pakt. Selle pakti avalik osa sisaldas mittekallaletungilepingut tähtajaga kümme aastat. Pakt sisaldas ka salajasi lisaprotokolle, millega Ida-Euroopa jagati rahvusvahelist õigust eirates huvisfäärideks. 24. septembril nõudis NSV Liit Eestilt ultimatiivselt vastastikuse abistamise pakti allakirjutamist, ähvardades keeldumise korral sõjaga. Kutsuti kokku Riigivolikogu- ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühine koosolek. Kuna Eestil polnud lootust välisabile, otsustatati NSV Liidu nõudmised vastu võtta. Eesti alistus ja 28. septembril kirjutati lepingule alla. Baaside lepingu alusel loodi Eestis nõukogude sõjaväebaasid 25 000 nõukogude sõjaväelasele Eesti kaitseväes oli samal ajal ligikaudu 15 000 sõjaväelast.
Siiski asus seal kunagi meie kandi üks võimsamaid kirikuid - Tartu Toomkirik. Väga omapärane on ka Jaani kirik oma haruldaste terrakotaskulptuuridega. Eesti kultuur nõukogude perioodil Nõukogude otsene agressioon Balti riikide vastu vallandus 1940. aasta juunis, mil maailma tähelepanu oli keskendunud sõjategevusele Lääne-Euroopas, kus 14. juunil langes sakslaste kätte Pariis. Süüdistades Eestit Nõukogude Liidu vastase liidu loomises Läti ja Leeduga, nõudis Moskva ultimatiivselt uusi järeleandmisi, sealhulgas täiendavate vägede lubamist Eesti territooriumile. Rahvusvahelise isolatsiooni tingimustes alistus valitsus sõjalise vastupanuta ning paari päeva jooksul okupeeriti Eesti riik enam kui 100 000 punaarmeelase poolt. Koos okupatsiooni taastumisega algas Eestis vastupanuliikumine, mis oli osa kogu Ida-Euroopas toimunud tosina-aastasest (1944- 1956) Nõukogude-vastasest partisanisõjast. Otsest relvavõitlust pidavaid metsavendi oli
Läänearmee sai oma varustuse Saksamaalt ja vabatahtlikele maksis palka Saksa valitsus. Sept kui valmistati Petrogradi operatsiooniks, andis loodearmee Bermondtile käsu tulla Narva alla ja ühineda koos Petrogradi alla, aga Bermondt keeldus sellest. Bermondti armeed iseloomustas keskaegne käitumine - sõda toidab ennast ise. Ei jäänud tulemata kokkupõrked Läti tsiviilelanikega. Läti väejuhatus oli sunnitud poole armeest suunama Bermondti väe vastu. Bermondt nõudis ultimatiivselt, et Ulmanise valitsus lubaks tulla tema väel tulla Riiga, et kasutada Riia raudteed. Kuna Ulmanis ära ütles, siis 8. oktoobril saatis Bermondt oma alluvuses oleva Rauddiviisi vägivaldselt oma tahtmist saavutama ja saavutaski õhtus oma tahtmise. Ulmanise valitsus tõmbus Võnnu linna. Sellises olukorras pöördus Ulmanise valitsus kõikide naabrite poole: leedulased olid ise tõsises mures, sest osa Bermondti armeest asus Leedus, Poola oli pm valmis lätlasi toetama, aga neil polnud
annaabi.ee 
