ülesandeks on koondada valgust ning suurendada läbi selle vaadeldavate objektide nurkmõõtmeid. Peegelteleskoop on ühest või mitmest peeglist ja läätsedest koosnev optiline süsteem, mille ülesandeks on koondada valgust ning suurendada läbi selle vaadeldavate objektide nurkmõõtmeid. Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide – raadioteleskoopidega ning avastati, et lisaks valgusele kiirgavad tähed ka infrapuna- (soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgen- ning gammakiirgust. Nii on riikide koostöös valminud teleskoobid, mis on saadetud kosmosesse maalähedasele orbiidile. Taolisi orbiidil tiirlevaid teleskoope nimetatakse kosmoseteleskoopideks. Tuntumad neist on Hubble, Chandra ja Spitzer. Hubble’i kosmoseteleskoop on astronoom Edwin Hubble’i järgi nime saanud kosmoseobservatoorium, mis valmistati USA kosmoseagentuuri NASA (National
ne oli juhtida objekti suurendatud kujutis läbi okulaari, vaatleja silma. Nii lääts- kui peegelteleskoobid avardasid tollaste astronoomide võimalusi nõrgemate, silmale nähtamatute tähtede ja planeetide avastamiseks ja uurimiseks. 3.2.4. Raadioteleskoop Peale elektromagnetlainete avastamist hakati taevast skaneerima ka eriliste antennide – raadioteleskoopidega ning avastati, et lisaks valgusele kiirgavad tähed ka infrapuna- (soojus) ja ultaviolettkiirgust, aga ka raadiolainete sagedusel, samuti röntgen- ning gammakiirgust. Tavaliselt on raadioteleskoopide puhul tegu paraboolantennide ehk niinimetatud taldrikantennidega. Mida suurem on „taldriku“ läbimõõt, seda nõrgemaid signaale on võimalik sellega vastu võtta. Millises lainealas antenn signaali vastu võtta suudab sõltub eelkõige antenni ehituslikest iseärasustest. 3.2.5. Teleskoopide süsteemid
annaabi.ee 
