Substants on eraldiolev, iseseisev, sõltumatu. Tema olemasolu on iseenesest paratamatu.Teadlikkust tegelikkuse paratamatusest, mõistmist, asjade nägemist nende õiges seoses tegelikkusega, paratamatuse tabamist mõistusega - tahe.Ta metafüüsikat nimetatakse ka ainususfilosoofiaks.Ainususfilosoofia - üksikisikud ja asjad ei ole lahutatavad tervikust.Olendid ja asjad on üksnes substantsi ilmingud. Miski ei toimu muul moel kui terviku kaudu. Tervikut nimetab ta Looduseks (ulatuvusest lähtudes) ja Jumalaks (inimese mõtlemisest lähtudes).Nii nagu Descartes'i jaoks, eksisteerivad ka Spinoza mõttemaailmas vaim ja mateeria.Kui Descartes'i jaoks vaim ja mateeria kaks eraldiseisvat substantsi (nad küll mõjutavad üksteist, kuid on lahutatavad), siis Spinoza leiab, et nad on sama asja kaks erinevat mõõdet või sama tegelikkus, mida vaadeldakse kahest erinevast vaatenurgast.PASSIOONID tunded, mille suhtes oleme ise passiivses rollis (nt armumine ja viha, mis
Euroopas toimuvat juhitakse I MS väljakujunenud Briti-Prantsuse koostööformaadi (Entente) kaudu, Entente seob Saksamaad Versailles’ rahulepinguga, Venemaa/N.Liit jääb süsteemist välja, Uus nähtus(1): Rahvasteliit kui Br.-Pr. loodud riikideülene institutsioon, Uus nähtus(2): USA teeb esimesed sammud Euroopa poliitikas osalemiseks. Küsimus Versailles’ süsteemi ulatuvusest Ida- ja Põhja-Euroopasse. Versailles’-järgne süsteem (1933-1939) Hitleri võimuletulekust (1933) Teise maailmasõjani (1939). Kolme jõukeskuse võistlus võimu pärast: * Br.-Pr.- jäänuk Versailles’ süsteemist + suurenev USA osalus, * Saksamaa (+Itaalia), * NSV Liit – Venemaa ‘tagasitulek’. * Esimene suur totalitarismi-liberalismi vastasseis. Bipolaarne Euroopa (1945-1990) Teise maailmasõja lõpust (1945) Saksamaa taasühendamiseni (1990),
korrastab: ruumilisse ja ajalisse ühtsusse asetab. Üksikkujutlus ei ole lihtsalt paljas aine, vaid kindlalt vormitud aine. See, mis selle korra määrab, ei pärine ise meie tajudest. a) RUUM Kõigest empiirilisest võin ma, kui ma tahan, üle vaadata (abstraheerida). Ma võin roosist, ta lõhna, värvi ja muud tunnused eraldada. Ühest ei saa ma aga mööda vaadata, ilma et ma kujutlust ennast ei purustaks: ulatuvusest ruumis. Ruumi kujutlus on antud a priori. Ruum ei ole midagi muud kui vorm, milles meile on antud kõik välised meelte ilmingud. Ta ei ole seotud objektide endiga. Meie oleme need, kes ruumilise kujutluse objektidele üle kanname. Inimese meeleline aparaat on nii organiseeritud, et kõik, mida me üldse tajume, meile ruumis üksteise kõrval ilmub. Kui meeled vahendavad aistinguid, siis peab olema väljaspool juba midagi olemas, mis neid mõjutab. Rohkem pole aga võimalik selle välise kohta
Meelelisus on meis arenev võime millestki, mis väljaspoolt meid mõjutab (afitseerima). Meeled vahendavad aistinguid, vahetud kaemused üksikutest objektidest (N: roosist, svammist). Üksik kaemus pole edasi analüüsitav. Kujutluse tekkel on kahesugused asjaolud: erinevad meeled. Meeled vahendavad vaid tajusid, mis moodustavad tooraine kujutlusele. Meis on veel midagi, mis taju teatud viisil korrastab, see ei pärine meie tajudest. Määravad on: 1)ruum - ulatuvusest ruumis ei saa mööda vaadata, ruumikujutlus on a priori. Ruum on kui vorm, milles on antud välised meelte ilmingud, pole seotud objektiga. Me ise kanname ruumilise kujutluse objektidele. Meeled vahendavad aistinguid, järelikult peab väljaspool midagi olemas olema. Võtame aistinguid vastu teatud piirini (asub meis endis), mida pole võimalik ületada. Paratamatu piirang - kõik asjad on antud ruumis. Ruumil on empiiriline reaalsus. Me ei saa öelda, kas asjad on ruumis tegelikult
annaabi.ee 
