subjektist, vaid väljendab juba teadaolevat subjekti üldmõistet ehk analüütiline otsustus võimaldab meil lihtsustada ja liigendada meie teadmisi subjekti kohta. Sünteetilised otsustused põhinevad kogemustel ja väljuvad subjekti mõiste piiridest. Sünteetiliste otsustuste abil on võimalik subjekti mõistet avardada, anda talle omadusi ja kirjeldusi, mis tema üldmõistes puudusid. Analüütiline otsustus on näiteks kõik kehad on ulatuvusega ning kuld on kollane metall. Kummagi näite puhul ei vaja me muid kogemusi, piisab nende objektide üldmõiste teadmisest, mis sisaldab seda, et kehad on ulatuvusega või kuld on metall ja ta on kollane. 7+5=12 on aga sünteetiline otsustus kuna 7 ja 5 ühendamine võib meile anda palju võimalikke vastuseid, pole öeldud kuidas me need arvud ühendama peaks. Kogemuse teel võime veenduda, et seitsmele viis ühikut lisades saame tõepoolest arvu 12
Kant "Prolegomena" Eelmärkused igasuguse metafüüsilise tunnetuse eripära kohta kõik kehad on ulatuvusega Analüütilised otsustused väljendavad vaid seda, mida juba tegelikult mõeldi subjekti mõistes. mõned kehad on rasked Sünteetilisteks otsustusteks rohkendab tunnetust, kuna lisab mõistele midagi juurde Tunnetus a posteriori meelelisest kogemusest lähtuv, sellel põhinev tunnetus ehk empiirilist laadi Tunnetus a priori meelelisest kogemusest sõltumatu tunnetus (tunnetus, mis pärineb puhtast arust ja puhtast mõistusest) ehk ratsionaalset laadi
Descartes'i 6. filosoofilise meditatsiooni kokkuvõte Lihtsa struktuuri põhjal Antud artikkli põhiväide on ,,ma" olen mõtlev asi. Descartes väidab, et inimene on midagi muud, kui tema keha ja suudaks ilma selleta eksisteerida, ehkki inimene on oma kehaga väga tihedalt seotud on küll mõtlev asi, mis pole piiratud, kuid siiski on selgepiiriline idee kehast ulatuvusega asi, mitte mõtlev. Sellest järeldab, et inimene on midagi muud kui tema keha ja ta suudaks ka ilma selleta eksisteerida. Siinkohal jätab Descartes tõestamata, mis on see ,,midagi muud", millest inimene koosneb? Kuidas see ,,mõtlev" osa meist suudaks ilma kehata eksisteerida, kuna Descartes väidab, et vaimu mõjutab ka aju, mis on siiski ju keha osa? Inimene aistib, et see keha, kus ta ,,eksisteerib" viibib paljude teiste kehade vahel, mis võivad teda mõjutada
Proovitöö 1. Analüütiline otsustus eeldab mingeid eelnevaid teadmisi subjekti kohta ehk analüütilised otsused on aprioorsed, kogemusest sõltumatud. Analüütiline otsustus ei anna meile subjekti kohta midagi uut teada, vaid võimaldab meil subjekti mõistet liigendada, lihtsustada. Analüütiline otsustus on näiteks kõik kehad on ulatuvusega(see on ette teada juba enne otsuse tegemist mistõttu ei võimalda meil kehade mõistet avardada) või kuld on kollane metall(samuti kogemustest sõltumatu, juba omaks võetud tõde). Sünteetiline otsustus rohkendab meie tunnetust ja avardab subjekti sisu ning mõistet, ta annab mõistele juurde midagi sellist, mida keha üldmõiste ei sisalda ehk läheb subjekti mõistest kaugemale. Sünteetilised otsustused võib jagada kogemusotsustusteks ja matemaatiliseks otsustusteks
tunnetusel (pean ennem tunnetama seda, et nii öelda ja see võib tunduda ainult minule külm, mõnele teisele näiteks palav). 2) Analüütiline otsus selgitab subjekti mõistet, sünteetilise otsusega minnakse subjekti mõistest kaugemale. Tsiteerides Kanti, „analüütilised otsused ainult seletavad ega anna tunnetussisule midagi juurde, sünteetilised on avardavad ning antud sisu rohkendavad“. Analüütilised nt „kõik kehad on ulatuvusega“ ja „ükski keha pole mitteulatuvuslik“. Sünteetilised nt „mõned kehad on rasked“ ja „lühim tee kahe punkti vahel on sirge“. Analüütiline otsustus on selline, mis ei avarda meie teadmisi, vaid ainult selgitavad olemasolevaid teadmisi. Kõik analüütilised otsustused on oma olemuselt aprioorsed tunnetused. Sellised otsustused ongi näiteks: „Kõik ruudud on nelinurksed ning kõikidel kehadel on ulatuvus“
nendest viiest parim teooria vaimu seletamiseks on funktsionalism, mis ei tähenda aga, et viimane on perfektne teooria vaimu seletamiseks. Mida kujutab endast vaim? Vikipeedia seletab vaimu mõistet, mida kasutatakse olendi tunnetus- ja tundeelu kohta, aga kuidas on vaim seotud ajuga? Mida ütleb aga dualism¹ vaimu teooria kohta? Uusaegse filosoofia rajaja Rene Descartesi arvates on vaim mittemateriaalne ja idee kehast, kuivõrd keha on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on kindel, et ma olen tõepoolest midagi muud kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata ( René Descartes, lk 1656 ). Ryle arvates on Descartes keha-vaimu probleem kategooria viga, sest kuivõrd mehaanikaseaduses seletavad liikumist ruumis teiste ruumis toimuvate liikumiste tagajärjena, siis teised seadused peavad seletama vaimu mitteruumilist toimimist vaimu teiste mitteruumiliste toimimiste tagajärjena ( Gilbert Ryle, lk 1674 ). Ta tahab öelda, et fraas
Omadusdualism – vaim ei ole substants, kuid on olemas vaimsed omadused, mis on mittefüüsilised. Ehk vaim ei ole objekt ega asi, vaid vaimul on vaid omadused (vaimsed omaduses) ja need on mittefüüsilised. Ajend või motivatsioon dualismi pooldamiseks (sõltumatu konkreetsetest argumentidest): • Religioossed veendumused • Inimene pole pelgalt osa materiaalsest maailmast • Materialismi puudulikkus • … Olen mõtlev asi (res cogitans), mitte ulatuvusega asi (res extensa) (Descartes) Vaimne substants Materiaalne substants Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad. • Ma saan kahelda oma keha olemasolus (kaheldavuse omadus) • Ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus) • Järelikult olen ma midagi erinevat kui mu keha
Vastamisi on maa ja taevas, usklik ja ketser, kuristik jalge all ja tähelend pea kohal, priius ja karts, suur ja väeti, alandlikkus ja trotsiv meel. Vastandid ei tarvitse sageli olla muud kui ühe ja sama terviku eri poolused, nagu karmilt riius süda ja mõte luuletuses ,,Lepitus". Järskude kontrastide ja dramaatilise algega kooskõlastab ,,Tolmu ja tule" üllatusterohke, julge ning tugevat väljendust soosiv ekspressiivne, paiguti isegi ekstaasiline või sümbolistliku ulatuvusega metafoorika. ,,Tolmu ja tule" seosed maailmakultuurist tuntud antiikmütoloogiliste kujudega, antiigist ja hilisemast kirjandusklassikast pärinevate tegelastüüpidega on silmahakkavalt tihedad ning rikastavad teose kunstilist struktuuri. ,,Tolmule ja tulele" tunnuslik on tendents lüürilist väljendust käsitleda. Sageli tekib tunne, nagu taanduks autor oma tundeseisundite ja mõttekäikude kord heasoovlikuks, kord irooniliseks või muigel vaatlejaks
täheldan sealjuures, et minu loomuse ehk olemuse [essentia] juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi järeldan õigesti. et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi16. Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljem ütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast, kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [1655] [ometi] kindel, et ma17 olen tõepoolest midagi muud [distinctum] kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata. Peale selle leian endas võimeid teatavatel eripärastel viisidel mõtelda 18, näiteks kujutlus- ja aistimisvõime, ilma milleta olen tõesti suuteline end selgelt ja selgepiiriliselt mõistma, aga vastupidi neid ilma minuta mitte, s
vahetus ühenduses. Uskumused maailma kohta põhinevad meelte vahendusel tekkinud ideedel, mis asuvad vaimus. Cogito – Descartesi metoodiline kahtlus. See, mis jääb väljapoole kahtlust, saab olla teadmiste aluseks. Võib eksida kõige suhtes, va et ta ise on olemas – on olemas see, kes eksib. Cogito, ergo sum. Mõtlemine laias tähenduses: kõik, millest oleme vahetult teadlikud, st. arusaamine, tahtmine jne. Tsitaat(mõtlev asi) – olen mõtlev asi(vaimne substants), mitte ulatuvusega asi (materiaalne substants). Mõtlemine ja tegelikkus. Miks peaks sellest, et ma võin mingist asjast mingil viisil mõelda, järelduma midagi selle asja loomuse kohta? Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis kui A ja B on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B ei ole, siis A ja B on erinevad. Ma saan kahelda oma keha olemasolus(kaheldavuse omadus); ma ei saa kahelda enda olemasolus
minu loomuse ehk olemuse juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi — järeldan õigesti, et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi. Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljemütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast, kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [ometi] kindel, et ma olen tõepoolest midagi muud kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata.” (Descartes 1996: 1655-1666) Olen mõtlev asi (res cogitans), mitte ulatuvusega asi (res extensa) / Vaimne substants Materiaalne substants Identsete eristamatus Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad
niisiis koosneb ta lõputust hulgast atribuutidest. oma olemuses püsida. Conatus sese · Spinoza järeldab sellest, et Jumal peab conservandi." paratamatult eksisteerima. Ta on ainus substants · On olemas kolm põhiafekti: ja seejuures jagamatu. · Kired, sealhulgas enesealalhoiu instinkt koos · Ulatuvusega ja teadvustatud asjad on Jumala teadvusega. atribuudid või nende seisundid. · Rõõm · "EETIKA" 1677 · Kurbus. · Niisiis määratleb Spinoza esmalt lõputu substantsi · "EETIKA" 1677 ja seejärel selle lõplikud modid (maailma ja · Põhilistest afektidest tuletab ta teisi: inimese).
täheldan sealjuures, et minu loomuse ehk olemuse juurde ei kuulu üldse midagi muud peale selle, et ma olen mõtlev asi -- järeldan õigesti, et minu olemus seisneb üksnes selles, et ma olen mõtlev asi. Ja ehkki mul on vist (või pigem kindlasti, nagu ma hiljemütlen) keha, millega ma olen seotud vägagi tihedalt, kuna ühelt poolt on mul ju selge ja selgepiiriline idee iseendast, kuivõrd ma olen vaid mõtlev asi, mitte ulatuvusega keha; ja teiselt poolt on mul selgepiiriline idee kehast, kuivõrd see on ulatuvusega asi, mitte mõtlev, siis on [ometi] kindel, et ma olen tõepoolest midagi muud kui mu keha ja suudan eksisteerida ilma temata." (Descartes 1996: 1655-1666) Olen mõtlev asi (res cogitans), mitte ulatuvusega asi (res extensa) Vaimne substants Materiaalne substants 105. Identsete eristamatus
Substantsidualism – keha ja vaim on erinevad loogilised substantsid. Substants on miski, mis eksisteerib iseseisvalt; on omaduste kandja, olemata ise omadus. Omadusdualism - vaim ei ole substants, kuid on olemas vaimsed omadused, mis on mittefüüsilised. Põhjuseid dualismi pooldamiseks: Religioossed veendumused Inimene pole vaid osa materiaalsest maailmast Materialismi puudulikkus Descartes: Ma olen mõtlev asi (vaimne substants), mitte ulatuvusega asi (materiaalne substants st keha) Identsete eristamatuse printsiip: A ja B on identsed siis ja ainult siis, kui A-l ja B-l on samad omadused. Kui leidub vähemalt üks A omadus, mida B-l ei ole, siis A ja B erinevad. Siit: Ma saan kahelda oma keha olemasolus (kaheldavuse omadus). Ma ei saa kahelda enda olemasolus (kaheldamatuse omadus). Järelikult olen ma midagi erinevat kui mu keha. Inimese enda olemus ilmneb talle mõtleva olendina. Inimese keha olemus ei ilmne talle mõtleva olendina
annaabi.ee 
