Samas usub Descartes ikka veel jumalasse öeldes, et ta ei saa kindel olla et ta ei saa olla kindel, et jumal on loonud ümbritseva, äkki see kõik lihtsalt tundub olemas olevat. Kuna ta ise arvab, et vahel teised inimesed eksivad, ehk eksib ka tema, pidades aritmeetikat ja geomeetriat kaheldamatuks 2. Hing on substants, mille kogu olemus ehk loomus sisaldub ainult mõtlemises ja mis oma oleluseks ei vaja mingit kohta ega sõltu ühestki materiaalsest asjast. Keha on matemaatika objekt, ulatavusega asi, mitte mõtlev. Descartes ütleb, et see mina, s.o. hing, mille tõttu ma olen see, mis ma olen, on täiesti erinev kehast ja teda on isegi kergem tunnetada kui keha; sest kuigi ei oleks keha, siis hing oleks ikkagi see, mis ta on. Keha on oma loomult alati jaotatav. vaim aga täiesti jagamatu. Kui ma vaadelda vaimu, ehk iseennast, niivõrd kui ma olen mõtlev asi, ei ole ma võimeline eristama endas ühtki osa, vaid mõistan ennast ühe ja tervikliku asjana. Kuigi näib, et
Tema monaadid on metafüüsilised punktid. Monaadide vahel ei ole mingisugust kausaalset vastasmõju. Moodustavad korrapärase terviku. Talle avaldas suurt mõju Descartes. Millest tegelikkus oma põhialustes koosneb? See ei saa koosneda mingitest materiaalsetest osakestest. Metafüüsika substantsid on tegelikkuse väikseimad põhiühikud. Teisalt peavad need põhiosakased olema jagamatud. Miski materiaalne ei kõlba substantsiks, sest iga materiaalne ühik on jagatav. Ulatavusega substantsi ei saa eksisteerida. Kui substants ei saa olla materiaalne siis peab ta olema vaimne, hingeline. Ta peab iseennast substantsiks. Ta leiab, et substantse peab olema palju. Monaad on substants, mida on tõeliselt üks. Jagamatu. Monaadid on metafüüsilised põhiühikud. Tegelikkus koosneb ühikutest. Inimesed moodustavad monaadide kogumikus ebatavalise erandi. Hingede hulk on lõpmatu. Monaadi vaatenurk võib ajaga muutuda. Igal monaadil on oma maailm. Samuti on
annaabi.ee 
