Ooperist 19. sajandil
antakse nagu sümfooniline üldistus (Wotani tuleloitsimine ja Brünnhilde uinutamine "Walküüris", Brünnhilde äratamine ja armastusstseen
"Siegfriedis", Siegfriedi tapmine ja leinamarss "Jumalate hämarikus").
Wagneri ooperireformi üheks täiuslikumaks kehastuseks oli ka armastustemaatiline ooper "Tristan ja Isolde" (1859).
Draama algab siin saatusliku veaga, millest pole enam väljapääsu: mürk on vahetatud uimastusjoogiga. Tristani ja Isolde armastus on aga
süütegu ja seda võib lunastada ainult surm. Siin ongi Wagneri lahendus: surm lahendab armastuse piinad.
1860.a. saab Wagner teate osalisest amnestiast ja kahe aasta pärast saabus täielik amnestia ja õigus elada kõikjal
Saksamaal. 1864.a. noor Bayeri kuningas Ludwig II, kes oli suur Wagneri austaja, kutsus Wagneri oma pealinna teostama oma muusikalisi
reforme ja võimaldas talle lahedamaid elutingimusi.
1867
annaabi.ee 
